Tahaks ikka ja jälle näha lehtede langemist. Tahaks uuesti kevadet näha pungade õide puhkemist.
Püüan ennast äratada, ikka rõõmsa tujuga, kuigi ilm võib kärgatada, ehmatada pauguga. Lihtsalt enda ligi hoian positiivseid mõtteid ma, aga ei tea, kaua suudab, nõndaviisi elada?!
Varsti ei mahu valu enam südamesse ära. Hinges nutt on valju, ilmaelu pärast. Tuul see rapsib väljas, näitab oma jõudu, ilma peal ei oleks uskund, homse päeva õudu.
Ilm on hakanud nutma ja halama, pisaraid pilvist välja valama. Ilm peabki ju tundlik ja muutlik olema, ses ilmas on nähtusi, mida tuleks prognoosida.
Vahest on niisama hea olla, võtad vabalt ja lihtsalt naudid inimesi ja ilma...
Ikka tasa, pisitasa-, veereb uni silmale. Ikka tasa, pisitasa-, jõuab rahu ilmale.
Vahel on mul tunne selline, et kogu maailm vajub unne, vajub kõige oma valuga, murest murtuna, täiega. Ilm on pahupidi, otsa ja ääreta-, polegi kohta, kuhu pageda...
Maalimas poleks valu nii suurt, kui poleks inimest.
Taevas ladistas terve öö nutta Sai minulgi kuivaks nutetud silm Nüüd päikesele ma julgelt otsa vaatan Mis sest,et vahest kõrvetav ta silm
Päike soojendab maailma, eredamalt torkab silma, valgustab ilmaelukest, pakub armastust soojast südamest.
Veereb,veereb rattake Rattal ilmaeluke Keerleb,keerleb mõtteke Rattal ilmaeluke...