Sõnale ilmaelu leiti 30 luuletust (top)
Koos vihmaga
Koos vihmaga ma nutujoru ajan
ei taha üksi olla vihma ajal,
tunne kurb mind valdab kogu aja,
kurbi mõtteid aina juurde sajab.
Üht päikesekiirt kõrvale oleks mul vaja,
kel silmis sära, sära jagada tahab,
siis vihm las kallab
ei temaga kaasa lähe enam
ja ilmaelugi on siis palju kenam.
Süda ikka kurvastada tahab,
hing nutta, kui väljas sajab,
kuid päike vihma ära ajab
ja taas päikesekiir mu südamel särab.
Elu-Sünd
Inimene sünnib siia ilma
nii armsa ja nääpsukesena.
Siin ilmas on nii palju kurja,
hakkab inimest mõjutama.
Inimene sünnib siia ilma
ei anta talle valida-.
Kes rikkusesse, kes vaesusesse,
saatusega tuleb leppida.
Inimene sünnib siia ilma
armastuse ja valuga,
kahjuks ei saa elu
kõike head meil pakkuda.
Siiski on meil kaunid jõulud,
mis hingel rõõmu kingivad,
südamel soojust annavad
ja kurbuse kaugele kannavad.
Kauni suve ootus
Tule kaunis suvekene,
tule meie õuele,
tule suurde ilma laia,
kanna rahu hingele.
Tule kaunis suvekene,
punu pähe pärjakene,
rohus võilillekene,
kollane kui päiksekene.
Tule kaunis suvekene,
küta soojaks ilmakene,
las rõkkab laululinnukene,
las magada rahus lapsukene.
Tule kaunis suvekene,
paista sima ilmale,
kaasa võta valge tuvi,
rahutooja linnuke.
Tule, tule suvekene,
rahulik siis hing ja meel,
et sa ikka kestsd veel,
sind ülistamast ei väsi meel.
Väga külm talv
Külm keerutab lumehelbeid tuules,
Kõrvetav külmus, nagu jääs külmkapp.
Puud küürutavad raskete mantlite all,
Talv tantsib looduses oma külmavat tantsu.
Külm hammustab, kui sammud välja astud,
Igast hingetõmbest saab aurav nuustik.
Jõed tarduvad, jäätuvad, kui aeg peatub,
Valge vaip katmas maad, lõputu külmiku suutäis.
Igavene talveöö, täis tähti säravaid,
Külmakraadid madalamaks kõiguvad.
Aga südames soojust ja lootust peituvad,
Väga külm talv, kuid ilu ei haihtuvad.
Linnukese kurbus
Mis kükitab see linnukene põõsas,
nõnda haledalt siutsub seal?
Vilksti pea käib siia-sinna,
vihmspiisad lehtede peal.
Tuul see raputanud põõsast valusalt,
linnu süda kurb on,
siutsub haledalt,
leinab linnupojukesi,
kes veel munast koorumata olid.
Leinab linnuemake,
kurb on tema lauluke.
Taevas on nii pilvine,
lein kohale jõuab minu hingele.
Päike
Pilvedesse päike peitnud enda,
tal hea on pilveteki sees.
Ta soojad tuuled saatnud laia ilma,
et temata ei muutuks kurvaks meel.
Mis teeb see päike,
kui ta ei paista silma
ja ei suuda taevas särada?
Vahest pilveteki vahelt piilub ilma-?
Vahest ilmaelu häbeneb-?
Õnneks kuum on päikese süda
ja naeratav ta meel.
Nii laia, sooja naeratust kui kui on päikesel,
ma pole näinud veel.
Päike iialgi ei väsi
käimast oma rada pikka,
ta jõuallikas on suur.
Loodus ja Inimene vajavad teda ikka,
päikeseketas on imeline ja kuum.
Metsas olla on tore
Metsas olla on nii tore,
seal justkui teine maailm on.
Seal on vaikne, kurjust pole,
aega kiiret, maha võtta saad.
Tuulgi tasane on metsas,
õrnalt õõtsub-, ei vingugi.
Vihmapilv, mis peakohal ujub,
sealt ei tule tilkagi.
Linnud vaikselt askeldavad,
kohendavad pesasid.
Metsatihnikus miskit praksub,
seal elab karu, sõbralik.
Metsarohelus mind võlub,
õhk kerge sisse hingata.
Metsas olles on hing nii rahus,
tunned end teise inimesena.
1. aprill
Suvetuul 1. aprilli paitab,
sooje nalju välja tuua aitab.
Kui vihma sajab ja sombune on ilm,
siis kuskil päike särab,
vastu vaatab 1. aprill.
Sel päeval naljadel ei ole piire,
tõed nalja ohvriks langevad.
Siiski aprill on vingematest vingem,
me ümber ilm ja ilmaelu,
siis pisut naljakam.
Ilm
Kogu ilmas on suur valu,
taevas nutab
ja Inimene palub.
Palub õndsust südame
ja rahu oma hingele.
Õnneks ilm ei ole jäine
ei luba pakasel paukuda.
Ta poolehoiu hoiab neile,
kes vapralt ennast kaitsevad.
Ilm viskab vingerbussi neile,
kes temast kasu lõikavad.
Toob meelepetet anastajaile,
kes ilmaelu murda soovivad.
Unistaja
Lumi hakkab sulama,
maapõue vajuma,
pilved hakkavad hajuma,
päike pilvist piiluma.
Kevad hakkab tulema,
puude vahelt hiilima,
pungad puudel praksuma,
ilmaelu õitsema.
Unistajal magusam uni,
ärgates ta silmi pühi,
ta päev ei ole iial tühi,
valmib uute unistuste kuhi.
Nii need unistaja päevad
õhtusse veerevad,
mõtted elust, olust
ette tõttavad.
Unistaja unistab
elust magusast,
mesimummid töökad, agarad,
mett lilleõielt mekivad.
