Sõnale ilmsi voi unes leiti 14 luuletust
Unes või Ilmsi
Kas unes või ilmsi?
Kas päriselt on kõik see?
Kas kaua kestab veel?
Kas unes või ilmsi?
seda kõike tunnen ja näen
sinust ilma ma jään
Kas päriselt on kõik see?
sind oma kaisus hoian
veel su lõhna enda riietel tunnen
Kas kaua kestab veel?
see hetk kui sinust ma mõtlen
aeg mil ainiti su nime ütlen
Ei ole unes vaid ilmsi
kui seda kõike tunnen ja näen
oma südames sind alati tunnen ning näen
Päriselt on kõik see
sind ikka oma kaisus veel hoian
oma hinges sind lõputult hoian
Jah kaua kestab kõik veel
igavik kestab kui sinust ma mõtlen
oma meelel .....
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
unes või ilmsi vahel
Su külmetavad sõrmed
mantli varrukais
kinnasteta käed
vastu hommikut
unel meenusid
nad uuesti pihku
tahtsin võtta soojendada
oma hingeõhust
palju talvi sellest
on möödunud
ikka teen unes või
ilmsi vahel seda
hinge tuleks kui
uuesti tagasi
seesama märtsi kevad
Lihavõttejänes
Oli ilmsi see või unes -
meil käis lihavõttejänes!
shokolaadimune munes
meile lihavõttejänes.
Oh, et teinekord ei läheks,
ära ta nii kibekähku!
Munadest jäi meile väheks,
aga jänes pani plehku...
Küllap jänes jätta tahaks
kümme kilo komme maha,
aga mis seal panna pahaks-
jänesel on vähe raha...
Erinevus
Mis ühele sobib,
on teisele vale,
ei saagi ju ühte meelt olla.
Kas on see häbi
hetkes, mis läheb,
kui sõnad need tahavad tulla?
Üks surub mõtteid
teistele peale,
teine vaid on tema ise,
elu edasi tõtleb,
mõelgem vaid heale,
nii leiad enda olemuse.
Mis selgena tundub,
vahel segasem näib,
sinitaevas on vahel ka pilvi.
Mõte see kandub,
üle sõnade käib,
jõudes meieni unes või ilmsi.
- Tarmo Selter -
2023
Armastus
Võin noaga südamesse lüüa sind,
kuid mul endal lõhkeb rind,
sind südamesse soovin,
sest sinust väga ma hoolin.
Süda kiirelt tuksub,
tundeid esile kutsub.
nii tugev on see tunnetehoovus,
nii soe mu südamesoojus.
Kas sa lõpuks ometi näed?
Meie jaoks säravad tähed.
Olen selles kindel,
et oled mu kalleim ingel.
Millal kohale jõuab sulle,
et kõige tähtsam oled mulle
Tõstad päikese esile, kui naeratad,
päike loojub, kui sa kurvastad
Kuu tõuseb nagu helk su silmis
nii unes kui ilmsi
mul pole enam sõnu
kokkuvõtteks oled mu elus mõnu.
Sõja 34. päev
ma ikka veel ei saa aru
mis sunnib meid hakkama
tapma oma vendi
kuidas muutuvad äkki
sellisteks hing ja süda
me terane aru
mitte hullunud peas
oh hoia mind ema
Presidendi käsklus
seersandi sõim
iga ülemuse võim
sõduri elu ja surma üle
ja sellest piisabki pühaks sõjaks
oh hoia mind ema
hoia mind ema
*
nii nagu tubaka suitsetajad
on aetud kohvikutest ja
kontoritest tänavale
olen minagi ajas olemiseks
otsinud endale luule jaoks ruumi
enamasti olen seal üksi
harva eksib sinna ära
mõni parm õlle jaoks
küsima rah .....
08.08.21 öös on asju
Ja kui ka võibolla unest siis ärkad,
Mõtled kas nägid ka mind?
Viivuks ültemas head ööd
Või hoopis lehvitama tuules
Äkki sinu käsi oli minu teki juures?
Kas ehk puutus see mu silmi
Põski, juukseid huuli..
Või ehk meie südameid..väga suuri?
Äkki olen unes ja seda
Kõike ma ei näinud.
Võimalik, et ainult mõttes sina
minu juures käinud…
Kas ehk kopsib tasa akna peale öös
Kohe tähti vaatan Orioni vöös
Seal sa oled Siiriusena
Helikides kumad valget
Õhetama pani mõte sinust
Minu põsed palged.
Õhetama pani täht, mis helkis
Öös mu rinna..
Sinna si .....
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Hommik taas on lumivalge
Hommik taas on lumivalge,
väljas kõrged lumehanged.
Autod kaelapidi lumes,
kõik on ilmsi, mitte unes.
Suured sahad kõnniteel,
võitlust peavad lumega.
Inimestel liikumisvaba ruum,
peab ju olema.
Maja katus ammu pole
ägand paksu lume all.
Korsten pigist suitsu puhub välja,
justkui oleks kopsud tal.
Hommik taas on lumivalge,
kauaks see küll kestma jääb?
Tuleb sula,võtab hanged
ja jälle talve lõppu näed.
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....
Alati südames
Iga kord, kui kallab vihma,
siis tea - oma mõtetes ma olen Sinuga,
ka taevas teab, et Sind veelkord näha ihkan
ja ta nutab koos minuga.
Kui taevast kaunistamas on Kuu,
siis tea - igatsen Su lähedust, Su sügavaid silmi –
Su nime vaikselt sosistamas suu,
Sind taaskord kohates siis mõtlen: On see unes või ilmsi?