Sõnale ilmsi leiti 70 luuletust
Hommik taas on lumivalge
Hommik taas on lumivalge,
väljas kõrged lumehanged.
Autod kaelapidi lumes,
kõik on ilmsi, mitte unes.
Suured sahad kõnniteel,
võitlust peavad lumega.
Inimestel liikumisvaba ruum,
peab ju olema.
Maja katus ammu pole
ägand paksu lume all.
Korsten pigist suitsu puhub välja,
justkui oleks kopsud tal.
Hommik taas on lumivalge,
kauaks see küll kestma jääb?
Tuleb sula,võtab hanged
ja jälle talve lõppu näed.
Kaose Sümfoonia
Sõnad- kui pisikesed tükid:
Lükkan nad kokku;
Hämaruses Eluküünal süttib;
Kildudest Mosaiik;
Deformeerunud vastused;
Kiljub sees osariik;
Evakueerun lahkusest;
Silmustes Seks-Apiil;
Deklareerin maksudes;
Ampfiibsed; motoorsed;
Trampliin S.O.S Morset;
Marqii Partii Monotoonses;
Maskiballilt Joostes;hommses;
Taktis langes; Pomme;
Vormimas Normide Vorme;
Kolisin Ära soome: Toodete Koorem;
Pommivarjenditega Hooned;
Hulganisti Volte; purjus somme;
Puhtaid Kopse; ei ole kadekopse;
Ei ülba; endal pusal okse;Ei ole
kauneid roose; neid nopin...
Teisel pool lahte Soodest; .....
Armistav tuul
Adrenaliin minu jaoks kui noote tabasin:
Vanaviis; lõpetada kuuendas palatis: seinad
Pehmed kui naise rind; naljahammast siit ei leiia;
Eirav silmsidet; vestmas sisemiste kujutluste tulemi;
Õudus mis silmadelt une viind; kurjamid: suunasid;
Asja tuumani julgematta lahata; avaral avatud aknal;
Sisse murdmas vargana; seosest tehtud; neab mu une;
Tõus lendu; maandumast mandumisse keeldund;
Need neelud keerdus: sees tuld teeb tuul tundmata leebust;
Sisisev kahekeelsus; ühte meelsust polnd nad leidnud;
Peksmaks kildudeks: hirmudest; lidudes, kiindudes;
Ei liigu mees; ehk aevastasin s .....
elujant
elu julgust, julgust elada ilmsi
süüa murede kõrbunud koor
haljad valjad, suus joobudes huuled
mesimagusalt lahkuvad koost
vaikust vaikides murenen endast
süda kurku taob, hingeldan, joon
kardan kaotada häbile eilses
julgmaks riisuda piimapealt koor.
A.Puts.®
varjumägi ja kuupäike.®
minevik
Kaotasin ajataju viivuks
silmi avades enam ei
teadnud kas viirastuses
või ilmsi manas mu ette
end see luupainajast seik.
Ees pikk allee tuttav
tee kus mind ootamas
kodutänav.
Valge samet on katmas
maad.
Pikaks veninud jalajäljed
mis lohistanud siia see
tume kogu kes sama
kaugel minust kui igavik -
pöörab aeglaselt minu poole
moondunud näoga ta siis.
Äkitselt tunnen ära -
see on mu enda minevik.
libeliug
on tormanud torme mu elutee käänud
silmsilmitsi seisnud nii ōnnes kui vaenus
hinge pimedail öil vandund alla ja anund, et peeker must mööduks mis ääreni valus
killud kokku end kogund, rist ripakil rohul
päevavargana päevadelt varastan töö
enam homses ei lootes, elu hetkedest koosneb
ka tuukritel vihmakäes vett näkku lööb
Miks?
Miks vahel on tunne, et enam ei jaksa?
Miks inimese moodi mõelda ma ei oska?
Miks vahel teeb haiget mõni tühine sõna?
Miks homne ei võiks juba saabuda täna?
Miks und näha kergem, kui eksisteerida ilmsi?
Miks rõõmu ei saa tunda, kui süda on kinni?
Miks komistades püsti jääda nii raske?
Miks mõnikord purjus ka täiesti karske?
Miks pisarad vahel nii kibeda maiguga?
Miks päike ei saabugi alati koiduga?
Miks üksindus alati üksinda liigub?
Miks elu kui laev laintepeal kiigub?
Miks küsimusi vahel nii palju mul tekib?
Miks kurbus nii tihti peale mul tükib?
Miks .....
Võltsing
Sa ei usuks oma silmi,
kui sa näeksid,
mis siin juhtub ilmsi.
Kui sa teaksid,
mis toimub.
Kui sa tunneksid
nende võimu.
Kui sa kuuluksid
nende hõimu.
Kui sul puudub usk,
südametunnistus on must.
Siis kuhu sa edasi liiguksid,
kui väljapääs puuduks?
Keda sa usaldaksid,
kui kõik on võltsid sootuks?
Põrgu
Vahest mõtlen...et lõppes minu elu sellel päeval
Et äkki hoopis surin...kuis see juhtus
Ja see mis näen ning kuulen...pole ilmsi
See kõik mis tiirleb minu ümber...on vaid põrgu
Kuidagi ei suuda mõista...mitte aru saada
Kas oled see kes arvan...tiibadega ingel
Või hoopis keda kardan...sarvedega deemon
Kas ravid mind...või hoopis torkad põletad
Vahest mõtlen...et lõppes minu elu sellel päeval
Miks selles labürindis tiirlen...kui kaua piinlen
Kuidagi ei suuda mõista...mitte aru saada
On põrgu hirmus...palju hullem kui sa arvad
Et äkki hoopis surin...kuis see j .....
Kas mäletad neid sõnu?
Kas sa mäletad neid päevi,
Kui me mötted olid piiritud?
Kus polnud nuttu hääli,
Kus puudus elust lüürika.
Kas sa mäletad neid aegu,
Kus aega veetsime koos siin teel?
Sest nüüd elus püsin vaevu
Tappab mu hinge ootus sees!!!
Kas mäletad kuis röömu tundsime elust?
Kas mäletad kuis sööme rüüpasine menust?
Kas mäletad kuis röömu tundsin sinust?
Kas mäletad, sest nüüd soovin lahkuda ma minust!!!
Kas mäletad? Või oled unustand?
See kui olin vaba, kuid nüüd olen enda sisse tömbund!
Ma mäletan su silmi, päikse loojangu kumas!
Ei saa see iial enam ilmsiks, .....
Petetud
Sa petsid mind, mind ja igaüht – oled terve aeg vassinud,
Oled varjanud oma palet, uskuma pannud uskumatut
Oleme kõik, alistudes, lootuse oma hinge pressinud,
Ise sellesse kõige vähem uskudes, nähes seda kui sobimatut.
Aga su valed tulid välja, jah, kõik tuli ilmsiks... valelik Maailm!
valentan
nagu vesi
voolab vette
sujub minu
pihk su kätte
nagu oru
täidab udu
leian mina
sinus kodu
kas on vaja
üldse sõnu
pikki lühi-
kesi ridu
tavatu ja
tavaline
kahekesi
on meil pidu
iga päev
ma soovin ühte
ollagi koos
sinuga
silmitseda
sama tähte
kuhu minna
puhkama
teeme ilmsi
maise reisi
näeme päikest
näeme kuud
kohal olen
enne teisi
sest ma tunnen
sinu suud
nagu vesi
voolab vette
nagu udu
embab maad
loen need salmid
sulle ette
kingid pärast-
poole saad
Sanya
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
aumees
kas mul oleks kahju
kui sa sureksid
ilmsi musta inglina
külla tuleksid
viibutaksid sõrme ja
patsutaksid pead
varjamata halbust
soovimata head
kas mul oleks rõõmu
kui sa elaksid
vaenaksid ja hingedele
süütust keelaksid
kohtumiste hirmus
pille neelaksid
kas mul oleks
ükskõik
Sanya
Suhtlemine
Kõigil noortel tänapäeval
on twitter või facebook,
instagram või mõni muu..
istuvad netis ka siis,
kui väljas särab Päike või Kuu.
See tekitab õudu tuleviku ees,
kas tõesti aastakümnete pärast,
me suhtlemegi vaid tähtede teel?
Kas tõesti kaob silmside ja
lähedus inimeste vahel,
reaalne võimalus näha pärisemotsioone
suhtluse ajal?
Ma võin ju olla pisut vanamoodne,
kuid oma elu mitte iialgi
ei jäta ma tehnika hoolde!
C.S.
Ilusa on olla seal
õhus rippuvaid mõtteid tuhandeid
kui ainult oskaks puudutada
kõiki neid, lendan siiski nagu lind
riivates salamisi tundes sind
vahel kardan tõmbun endasse
tohutu jõud, voolab embusse
kuid see muusika mängib mind
kaunid pöörded tekitades tuuli
sõnu ilusaid silub sinu huuli
ära peatu hetkekski, mu arm
seni kuni püsib tunde sarm
kõik tundub kui päriselt peos
mängib viisi uus muusikateos
Mõtlen sinust mu armas ja hea
siis tea, ilus on olla seal
Joonistuvad pildid kaunid kujundid
maalib loodus ajas hetke varjundid
jäädes oma aega, südamesse templiks
kohtume u .....