Sõnale ilus kevad leiti 117 luuletust
Kevad on nii ilus kuu
Kevad on nii ilus kuu,
laulab linnukese suu.
Lehti sahistab kasepuu,
tal mahlane on koorest kuub.
Päike lilleõiel peatab,
pilvekannud täis on vett.
Mesimummid tantsu löövad,
tervitavad kevadet.
Kevad kõikjalt hääli püüab,
ilmamööda laiali pillab.
Ilu õitseb kevadel,
rõõm, see rõkkab südamel!
Ilus kevad
Ilus kevad silub meelt,
linnud laulavad metsateel.
Lillelõhnast uimas pea,
üksi olla vahest hea.
Kägu kukub kuusikusse,
jänes silkab haavikusse.
Rähni toksimise kaja,
metsarahva üles ajab.
Metsas olla on nii püha,
metsas tuleb olla tasa,
et sa kuulatada saaksid,
mida Metsavaim sul pajatab.
Armastust täis kevad, suvi
Päike sinitaevas lõõmab,
lilli täis on metsatee,
rohetavad puud ja põõsad,
suveimed poolel teel.
Kevad suvesse jäljed jätnud,
neid jälgipidi suvi käib,
kaunilt puhkevad pungad õide,
mis veel puhkemata jäid.
Armastus kõik puhkend õide
kaunil kevadel,
suvekuumad tunded kaua
püsivad südamel.
Kevad, lehvitan nüüd sulle,
mulle sinagi,
küllap kohtume me jälle,
seniks hüvasti
Kevad tuleb
Soojad päiksekiired maani ulatuvad,
lumi, mis veel maas, sillerdab.
Talv ei taha ära minna,
peidus lumekoore all.
Siiski päiksel võim on suurem
tuua peidust välja talv.
Kevad tuleb uuem, suurem,
naerab päike taeva all.
Märtsikellukesed ootel,
naistepäevgi pole kaugel.
Tilkuvat nina luristab lumememm,
aina lähemale tuleb kevade samm.
Ilus oled, kevad!
Ilus oled, kevad!
sul juustes kirju pael,
su kleit nii õhuline ja lilleline,
jala ümber tilisevad kellukesed.
Ilus oled, kevad!
Su naeratusel mängleb mahe tuul,
su häälel soe ja pehme kaja,
su silmist kastepisaraid sajab,
su puudutus-see hulluks ajab.
Ilus oled, kevad!
Päike kuldab sinitaevas,
linnupere pesa teeb,
väike ojakene lookleb,
singa-vongalisel teel.
Ilus oled, kevad!
Kasepuu end trimmi ajab,
kogub mahla tüvesse,
tüvekoor on mustjas-valge,
kask armunud on ilusse.
Ilus oled, kevad!
Samblasülest kostub hääli,
mets täis on elupraginat.
Jääks .....
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
Küll see kevad on imeline!
Kogu mets on täna siginat ja saginat täis,
puudel võistu pungade puhkemine käib.
Liblikas on leidnud omal lilleõie kaunima,
mesimumm hakkab õiemett koguma.
Linnukene noka taeva poole upitab,
siristab ja hõiskab,
et uut kodu looma hakkab.
Päikeseketas hoos on
ja jagab soojust ilma,
keegi ei tohi jääda sellest rõõmust ilma.
Kevadhetked need on kaunid,
äratavad elule,
loodus tasapisi tõuseb
Ikka ja jälle jalule.
Kevad südames
Sinilill. sinilill,
sul on ilus sinisilm.
Ülane, ülane,
sul on valge kaelakee.
Päikene, päikene,
sul on soe põseke.
Kaseke, kaseke
sul on magus mahlake.
Linnuke, linnuke,
sul on kuldne nokake.
Kevade, kevade,
oled armas minule.
Kevade, kevade,
oled sügaval südames.
Ilus uni
Nii ilus kuulata ja vaadata oli unes...
Kuidas seda edasi anda ma saan?
Päike tukkus mägede süles,
ilm õitses ja õlmitses maa,
kastetilgad värelesid lehti täis okstel,
linnud mitmehäälselt laulsid,
hõiskasid kevadet taas.
taevas suples vatises udus,
värvides mängles vikerkaar.
See uni oli nii valge,
nii helge, selge ja nii klaar.
Kui ärkasin, kadus kõik nii äkki,
meeles enam ei olnudki...
Kuid tunne hea jäi südamele alles
ja kestis päeva lõpuni.
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
Täna kevad on nii ilus!
Täna kevad on nii ilus,
päike paistab puude vilus,
teerada valib ojake,
niriseb samblasülesse.
Lilled tärganud on juba,
õitsemiseks antud luba,
puudel pungad punnitavad,
hiirekõrvul kikitavad.
Lindudel on nokas vilin,
kuulda kellukese tilin,
rohutirts veel viiulikeeli nühib,
aeglane tigu,maja seljas, rühib.
Täna kevad on nii ilus,
sõnadest tuleb puudustki!
Äkki on kevad
tärganud ka Sinus,
jõudnud hingesopini!
,
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....