Sõnale imed leiti 608 luuletust
kesköised laevad
veereb päike õhtul pilvede taha peitu
kostub õuest veel maanteel autode sumin
tänavavalgustite kumal pimeduses ei heitu
naaberkorterist unejutuks ühtlane häälekõmin.
puud aknast sisse varjudega poevad
okstega joonistades seintele maailma
sekundid seal päevadeks nad loevad
vajub uneliiva raskus kiiresti silma
veavad meid reisijatena teise ilma
kesköised laste veavad kaubalaevad.
hommikul ärgates kas enam mäletad
kaadreid mis sai mõtetena nähtud
mustvalgena - värvilisena hääleta
emotsioonidele kogetule öös lähtud.
imede aeg
on pühapäev. on imeline ootuste aeg.
veel lähemale. jõuludele nii jõuame.
ingleid näed. kostub lootuste naer.
pisikesed käed. armastuse väes sõuame.
sulatamas jääd. purjetamas südame laev.
sinagi öös läed. kus lahkumiseks sadam.
laintes vete pääl. uude aastasse saabume...
helbeid taevast
Helbed pilvepatjadest liuglemas
nagu esimesed õrnad lumelinnud
inglite sõnumitoojatena lendlemas
sulades malbeks jõulutundeks rinnus.
Kaminas praksumas soojendav tuli
toanurgas kuusk lootuse säraga ehtind
on väiksed päkapiku käed ilusti
keegi salaja kingipakid selle alla sättind
toomaks silmadesse imede lusti.
Langevaid tähti valgumas soovideks
armastust täis on perega olemise aeg
muutudes üleöö eriliseks mälestuseks
hellusega öeldud sõnad ja kallite naer.
Refrään: Süttib sisemuses laterna helk
öös valgust edasi kandev rahu
ime .....
unistuste linn
Sinna kuhu teeviidad ei vii
maad mõõta ei saa miilides
ega ka kilomeetrites
üle põldude ja kraavipervede
hüpeldes jääb mägede taha
imeline Unistuste linn.
Murtud ja üksildased varjud
siin enam igavest pimedust
pelgama enam ei pea -
lööb särama alles jäänud
lootuste valgus näitamaks
teed peatuspaigani kuhu
oodatud vana või noor
väsinud eluraskustest
räsitud hing.
Sule silmad kui tunned
et enam ei jõua...
Unistuste linna siis tasa sõuad
teadmata et varsti hoiavad nemad
turvaliselt ja hellalt kuniks
paraned ja tugevana saatusele
taas Sa vastu vai .....
tähtede tolm
Pühin eluteelt kokku tähtede tolmu
peidan ta teiste eest purki
et tuul enam üles keerutada seda
ei saaks ning silmadesse puistada.
Liiga kaua olen olnud
võõramaises galaktikas
oskamata siinset keelt.
Aeg on käivitada rakett
ees ootamas planeet Maa
läbi saanud puhkusepakett
reaalsust puudutavad jalad taas.
Aga tähtede tolmu raputan
tubadesse ja taevasse
et enam poleks pimedaid öid
Sul.Mul. Ja meil. Valgustaks
see läbivaid raskeid teid -
üksikutele hingedele kes
alatihti ekslemas neis.
sügisene nostalgia
Esimene öökülm saabunud
varahommikune härnatis katab maad
linnud end parvedeks seadnud
põgemedes pimeduse eest
meie maalt.
Küllap nemadki tajuvad
et viimased soojusekiired -
HAJUVAD.
Meeled ja kehad rusutuse
raskemeelsuse eest vaikselt
peitudes kunstlikku unne -
VAJUVAD.
Aga ära karda!
Lõunamaale viivad Su koormad
talve möödudes taas Su ellu
toovad - vabastav energia
külmunud hingemahla hoomab -
Uuesti ja uuesti Sind
kõige selle igatsuse
tunne soojaks joodab.
sametine vaip
Valge kohev sametine vaip
on matnud enda alla
lapsepõlve tänavad
ja tuttavate majad.
Park roostetatud kiikudega
mida täitis laste kisa
jäänud vaid nukralt vait
saabunud uued ajad -
teistsugusem generatsioon.
Kõik olnuks nagu ammu
mil põske näpistav külm
polnud takistuseks
olla õues pimedani.
Vanade tuttavate korterid
neid täidab vaid igatsuse tühjus
nostalgiliste meenutuste lõhn
sisemues mängib mustvalge film -
parimatest kaadritest montaaž.
Väikestest saanud suured sammud
peatudes bussipeatuses kus
üheotsa pilet viis mind siit
peale kella .....
Hingedepäev
Käes jälle see päev,
mil kadunud hingi ma näen.
Vaid küünalde leek,
see rõõmu mul teeb.
On teine november,
on hingedepäev.
Mu pilgus on tusk,
kuid südames usk.
Kus elu, kus surm,
vaid hingede urm-
keerleb pimedas öös,
kell vaikselt tunde lööb.
On hingede aeg
ja välja kui läed,
sa tuttavaid näed-
kuid kus on te käed?
Tunne on hinges
Täna on tunne mul hinges,
et kuskile minema pean.
Kuhu? Ma seda ei küsi.
Ja milleks? ma seda ei tea.
See tunne on tugevam minust.
Ning kõigest, mis seisab mul ees.
See tunne on mõteldes sinust,
Kes ootab seal pimedal teel.
Sind silmates teadsin ma kohe,
et selleks ma olengi siin.
Sinu järgi ma tulnud ju olen
ning kaasa su endaga viin.
Aga oleks ma ainult siis teadnud,
et elu nii muutuda võib.
Sulle silma vaadates tundub,
et ära me ümbert kaob kõik.
Sinu embus mind vaikima sunnib.
Nõnda kuulen su südame häält.
Las kaduda minutid, tunnid.
Tahaks kõik ,et .....
Su maja seinad on klaasist
Ma
Jah ma kõnnin mööda seinu,
sellest ajast saadik kui vaatasid telkut,
oli elu täis veidrust, üks ütleks seiklus,
teisel lihtsalt arengu peetus, ja see ei lõppe,
see infiltreerunud me igapäeva kõnne,
Saavutanud mõttelise mõõtme,
kogu populatsiooni üle võime,
Nüüd siin sõimes tõsidust ei märka,
pshühioosi hoogudes haru harva
fookusega näkkab, ja siis panevad ka härga,
tähelepanu ees kõigil värdjana vaja ju näida,
tehke pilti, kuidas mu aju läks rikki,
viibin oma närvide piiril niigi, tahan kuuluda,
igasuguse moraali selle nimel unustan,
olen haige, .....
Nimetu peatus
Juulikuu ilusal päeval
Päike silmis naeratas
Kauguses vikerkaar lehvitas
Lootus südames naeratas
Sel kevadel sa tulid
Õrn ja kõrvetav
Stopp, punane tuli
Tuli peatus –nimetu peatus
Mul maha minna paluti
Kaasas polnud midagi
Valgust ei paistnud
Värve ei olnud
Peatuge, võtke mind kaasa
Hüüd tühjuses kajas
Pimedus valitses
Hingata ei saanud.
Pisaraid ei tulnud
Mu kaev oli tühi ja kuiv
Hirm vallutas keha
Samm lühikeseks jäi
Näidake valgust
Näidake teed
Miks keegi ei kuule
Õiget suunda ei juhata
Kus on lubatud .....
Avatud silmad
Meil avatud silmad
Aga vaatame mööda
Näeme kõike
Aga ei näe
Kas me silmad kohtuvad kuskil mäel
Kui ma just ei maga ja und ei näe
Ei näinud ma sind
Ei vaadanud sind vaid - seda teist
Ei märganud sind vaid - seda teist
Teiselpool mäge kumas tundmatu maa
Miks keegi ei raputanud mind - ei ärata
Mööda vaatasin või läbi
Ehk vaatasin sust läbi
Olin pimedaks tehtud
Öös kumas kuu
Keegi raputas, tõmbas mind kaasa
Käskis ärgata, valguse poole vaadata
Avasin silmad, et vaadata
Kartes ise silmi avada
Öö silmist oli kadunud .....
Hingeleek
Küünlaleegi väreluses
näen ma oma hinge.
Leek lausa põletab,
kuid hing kõigest lõdiseb
- üksinduse, viha, õnne, ootuse
ärritavast kõdist.
Vahel mõtisklen
on mu silmad hinge peegel,
hing leegis vaid illusioon
Või
mu hing elab vaid ses
praksuva tule heljumises,
tulle vaadates end
hingeelektronidega laen
ehk tähesärra salvestund hing öödeks,
kuid pimeduse laeng liig kalk ja külm,
Seetõttu tasakaaluks päev ning soojus,
TULI-
Inimlikkus, inimhinge
LÄTE
Päikeseaeg meile ...
Koos rändajad ruumis - ajas oleme,
seab ta tunni ,mil sünnime ,sureme.
Aasta ringid , veel olla , eluteel sel ,
loeb kiirelt kokku , meil päikesekell .
Planeet Maa , leid kõiksus imedest ,
safiirina särav , kivi tükkide , seest .
Andnud elu , mis kalleim , kinkidest,
tänud lõputud meilt ,talle südamest.
Väike Kurat
ta hinge puges kurat
nüüd nagu väike pagan
tõukab, lükkab, lobiseb
ei kuula üldse sõna
see pole üldse tema süü
ei tahtnud tema seda
see oli hoopis teiste viga
nad olid liiga õelad
nüüd pole sellest pääsu
ei saa ta ise hakkama
peab keegi appi tulema
ja välja aitama
seestunud olekust
on raske välja tulla
kui valgusest sai pimedus
ja hinge puges kurat
Annaksin käe..
Kokku surun ma huuled
ja maas on mu pilk
ja küüned on pressitud pihku
ei jõua
rohkem ma vist
ma räägin
ei kuula mind keegi
ma püüan
kuid püüdmisest tean
on alati alati
kuradi vähe
kuigi ulatan sõrme
nad tahavad käe
ma annaks või kaks
või enda
kui vähegi jaksaks
aga seda ei näe
las taovad siis näkku
ei olegi valus
valus on siis
kui üksinda jääd
siis ongi see hetk
kui enam ei jõua
ja pimedal ajal
on paremgi veel
ei ootagi enam
ja enam ei usu
et ükskord
tuleb veel päev..
libeliug
on tormanud torme mu elutee käänud
silmsilmitsi seisnud nii ōnnes kui vaenus
hinge pimedail öil vandund alla ja anund, et peeker must mööduks mis ääreni valus
killud kokku end kogund, rist ripakil rohul
päevavargana päevadelt varastan töö
enam homses ei lootes, elu hetkedest koosneb
ka tuukritel vihmakäes vett näkku lööb