Sõnale imeline leiti 135 luuletust
Minu imeline sügis
Püüan vihma trotsida
ja luua päikest hinge,
missest, et taevas kurvastab
ja meel on uduvines.
Mõnes päevas polegi ju naeru,
seal on ka kurbi hetki.
Ikka olen sügise meelevallas ma,
kurbuses ja rõõmus, kullasäras ja mõtteviivus.
Mu külge sügis on liibunud,
tas ilu näen ja head.
Linnud, kes ära on rännanud,
küll tagasi tulevad- ma tean.
Imeline advent
Mis imelik tunne on südamel,
hing sellest rahu saab.
Valu hakkab vaikselt taanduma,
milline rõõm on südame peal!
Advendiaeg ongi ju selline,
mis rahu toob hinge peal....
Advendiaeg liidab südamed,
kuivatab pisarad põse pealt,
toob armastust hella ja head.
Imeline sügispäev
Soe tuul ajab sügislehti taga
kuuseoksad tasa kiiguvad
päike magab vihmapilve taga
õhk soojas õhus virvendab
Rohututid rohetama löönud
lilled sala upitavad päid
mesimumm, kes meest end pungi söönud,
uimasena lilleõiel
käib
See sügise on tõesti imeline
ei ole varem seda näind,
et üks sügispäev on nõnda soe ja pehmekene _
SEE NII ISADEPÄEVA MOODI NÄIB!
milline imeline maailm
milline imeline maailm
viie-kuue superriigi valitseja
käes on tuumanupp
millega nad hoiavad
maailmas alles
rahu ja inimeseks olemist
need viis-kuus tuumariiki
määravad ära maailmas
elu võimalikkuse ning kestmise
päikese all
milline imeline maailm
elamiseks
Oo...imeline juuli
Ooo....imeline juuli,
ma sisenen sinusse kerges alkoholi joobes,
mitte et see mulle meeldiks,
aga see annab igapäeva pingetele teatud kerguse
Ma pole sõltlane.
Joon ainult tumedat ja harva.
Jääga.
Kui südamesse keskendun, mõistan,
et mu mõistus seab iga päev rägastikke,
kuhu vaim ei mahu, kus hingel ei ole ruumi.
Ja siis kunstlikult teen ma hingele ruumi.
Kas see on õige või vale, see on hinnangute andjate otsustada.
Mina hinnnaguid ei anna,
aga taotlen seda, et iga mees teeks oma tööd ja ei hiiliks kõrvale
oma kohustustest,
teeks oma tööd südame ja au .....
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Imeline aas
Sealt künkalt algas imeline aas,
näis vastu taevasina sünk ja paljas.
Seal hiirekõrvul rohi oli maas,
nii imevärske ja nii igihaljas.
Sealt künkalt algas imeline aas.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi
ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või
ja vaikne rohi sosistas: ei tohi.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda.
Me läksime ja oksad läksid koos
ning värskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost?
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
.....
Ööliblikas, su tung on imeline
Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed ---
teispoolsused mõlemad need.
Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta --- su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
.....
sõprus,see on imeline aare
Soovide kaevul ei olegi põhja,
kõike sealt ilmaski kätte ei saa.
Püüad sealt pärleid,käsi haarab tühja,
tõeline aare jäeb leidmata!
Sa võid otsida sealt kaevust
hellust,sõprust,hoolivust ja armastust.
Kuid paremat aaret elus olemas pole,
KUI TUNNED SÕPRADE LÄHEDUST!
Kiituse jõud
Meenutan toda puhku,
Kui keegi ohtralt mind kiitis,
Tundub, et leidsin kergeima viisi,
Kuidas lasta rõõmul puhkeda...
Need mõtted kurjad, jõhkrad,
Panevad riknema päeva,
Siis kiitus torkab pähe,
Ja viskab neid peast jõkke.
Igal omal sammul,
Vaibumatu kahtlus ligidal,
Tean, ei paista see pidevana,
Kuna kiitus tuleb kannul.
Jällegi õel sisemonoloog,
Julmalt hirmu minul loob,
Lausungit elustan – ootan,
Senikui seda ära toob.
Mõttevoost pahadus eendub,
Mind liigutab tugev veene,
Kindlasti kõik ümber kujuneb,
Kaunis kiitus mälust ei unune .....
Linnupesa
Jälgisin üht linnukest
nii tillukest pesal.
Tal noka vahel ussike
ei neelanud ta alla teda.
Ümberringi ilm oli kena,
linnuema tiirutas ümber pesa,
valvsal pilgul valvas linnupoja,
ussikesi tõi juurde kogu aja.
Linnupesa poole upitasin pilku,
sealt soojust mulle vastu õhkus.
Pesas oli armastust nii palju-,
nii palju, ühe väikese pesa peal!
Ärkamine uuele elule
Vaata kuis loodus taas puhkend õitsele,
kui kamaluga värskust haarata sai endasse.
Lilled täies õiteilus löönud hiilgama,
puudel pungad uuesti puhkema.
Päike salamisi kulda korjas juurde,
soojad naeratused pilvist välja tõi.
Vahest ärkamegi ellu uude,
sest loovust tuleb aina juurde.
Soe suvehommik
Suvi on täies hiilguses,
pärnad kummardavad maani,
hommik piilub õhukese udu seest,
tasa sulisevad kraaviveed.
Pilved kui valged vatitupsud taevas,
õhk päikeses virvendab,
avanevad kullerkuppude nupud,
kaunid liblikad lilleõisi valivad.
Soe suvehommik peale hakkab
ikka linnulauluga,
kurb meeleolu lakkab,
suurest suvest rõõmu peab olema.
