Sõnale imeline leiti 109 luuletust
Imeline advent
Mis imelik tunne on südamel,
hing sellest rahu saab.
Valu hakkab vaikselt taanduma,
milline rõõm on südame peal!
Advendiaeg ongi ju selline,
mis rahu toob hinge peal....
Advendiaeg liidab südamed,
kuivatab pisarad põse pealt,
toob armastust hella ja head.
Imeline sügispäev
Soe tuul ajab sügislehti taga
kuuseoksad tasa kiiguvad
päike magab vihmapilve taga
õhk soojas õhus virvendab
Rohututid rohetama löönud
lilled sala upitavad päid
mesimumm, kes meest end pungi söönud,
uimasena lilleõiel
käib
See sügise on tõesti imeline
ei ole varem seda näind,
et üks sügispäev on nõnda soe ja pehmekene _
SEE NII ISADEPÄEVA MOODI NÄIB!
milline imeline maailm
milline imeline maailm
viie-kuue superriigi valitseja
käes on tuumanupp
millega nad hoiavad
maailmas alles
rahu ja inimeseks olemist
need viis-kuus tuumariiki
määravad ära maailmas
elu võimalikkuse ning kestmise
päikese all
milline imeline maailm
elamiseks
Oo...imeline juuli
Ooo....imeline juuli,
ma sisenen sinusse kerges alkoholi joobes,
mitte et see mulle meeldiks,
aga see annab igapäeva pingetele teatud kerguse
Ma pole sõltlane.
Joon ainult tumedat ja harva.
Jääga.
Kui südamesse keskendun, mõistan,
et mu mõistus seab iga päev rägastikke,
kuhu vaim ei mahu, kus hingel ei ole ruumi.
Ja siis kunstlikult teen ma hingele ruumi.
Kas see on õige või vale, see on hinnangute andjate otsustada.
Mina hinnnaguid ei anna,
aga taotlen seda, et iga mees teeks oma tööd ja ei hiiliks kõrvale
oma kohustustest,
teeks oma tööd südame ja au .....
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Imeline aas
Sealt künkalt algas imeline aas,
näis vastu taevasina sünk ja paljas.
Seal hiirekõrvul rohi oli maas,
nii imevärske ja nii igihaljas.
Sealt künkalt algas imeline aas.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi
ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või
ja vaikne rohi sosistas: ei tohi.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda.
Me läksime ja oksad läksid koos
ning värskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost?
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
.....
Ööliblikas, su tung on imeline
Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed ---
teispoolsused mõlemad need.
Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta --- su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
.....
sõprus,see on imeline aare
Soovide kaevul ei olegi põhja,
kõike sealt ilmaski kätte ei saa.
Püüad sealt pärleid,käsi haarab tühja,
tõeline aare jäeb leidmata!
Sa võid otsida sealt kaevust
hellust,sõprust,hoolivust ja armastust.
Kuid paremat aaret elus olemas pole,
KUI TUNNED SÕPRADE LÄHEDUST!
Kevad
Sinililledest koon täna pärja,
võililled, need las magavad veel.
Sõnajalaõit ma otsima lähen,
kui ei ole leidnud oma Jaani ma veel.
Tulbisibulad aianurgas
on lume all vangis,
päiksekiir juba rajab
sinnapoole teed.
Kraavipervel varsakabjad
veel ei näita ennast,
aga kraavis juba vulisevad
kevadised veed.
Tõusva päikese säras
Tõusva päikese säras
lume ma lükkasin ära
auto pealt, lumiselt teelt,
et tööle saaks sõitagi veel.
Väljas on tõesti pisut külm,
mõni auto see turtsatas küll,
miinus kaheksa ei tundugi jahe,
kuid tuule käes külmemaks läheb.
Tõusev päike see täna,
kauni ja kullasena,
paitamas hellalt mu põske,
luues sooja, kui väljas on rõske.
- Tarmo Selter -
2023
Oi seda rõõmu ja lusti
Oi seda rõõmu ja lusti,
oi seda õnnelikku meelt.
Kuskil juba päkapikke nähti,
nähti jõulutähte säramas teel.
Missest, et et kuu on poolik taevas,
nüüd laiem on ta naeratus suul.
Ta kõrgelt ülevalt alla vaatab,
saadab valgust imekaunil jõulukuul.
Jõulude ootel
Mul jõuludest on rõõmus meel,
ta ikka hingesoppi poeb veel.
Tunne magus on südamel,
üllatusi ootan pühadel.
Hiirekõrvul kuulatangi juba,
püüan olla rahus ja tasa.
Ahjusuugi ootel on juba,
ootab piparkookide küpsetamiseks luda.
Varakult ehitud kuusepuul
on rõõmu palju jõulukuul.
Suurimaks kingiks oleks jõuludelt see,
et meis kõigis valitseks rahulik meel.
Jõulud on hingele lähedal,
päevad kiiruga lähevad.
Jõulud muudki tulevad,
meeled on nii ärevad.
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.