Sõnale ingel leiti 481 luuletust
Õpetajale
Raamatu avan – see ongi algus
Ridasid veerib mu nimetissõrm
Lehekülg edasi – kasvabki julgus
Võtta ette ka suurem vorm
Mõte kui kaob – kes aidata võib
Kelle käest haarata abistav õng
Vaja nüüd leida – see õige lõim
Juhuks kui katkeb mu mõttelõng
Natuke kardan – ja lähengi närvi
Jooni kui täheks ma kokku vean
Kes võiks tulla – aitaks mind järgi
Asjast ehk veidike rohkem teab
Vahel on teisiti – mõnigi kord
Tuuseldan ringi kui tulekera
Eksimus tuleb – see ongi norm’
Juurde saan uue tarkusetera
Tunne on kindel – pilgu kui leiad
Puudut .....
Hüvastijätt
Ukraina sõdur hoiab süles väikest last,
laps on imearmas, ta kassipojana,
kes sülle ronib, näib.
See armas laps teab, et sõdur on ta paps,
kuid ei tea ta seda,
millist valu hinges kannab paps.
See laps nii armsalt naeratab
ja silitab papsil pead,
ta ei oskagi ju aimata, et lahkuma papsist peab.
Papsil silmad märjad, süda on valu täis,
pisarad veerevad kurgust alla,
lapsuke neid tunnetada võib.
Minugi südant läbistas valu
ja hingel olid pisarad peal.
Nii kurb oli vaadata lahkumisvalu,
mida silm juhtus nägema
ühe koduõue peal.
Valu jäi majja ja koduõue,
val .....
Viimane kabe
Üks kaunis naine tuli tantsides me tuppa
üks kaunis naine tuli üleni mustas
ta kohal siis, kui tahetakse tappa
meid õhusuudlusega kostitas;
kuid oma naisega me teame saatust
ja sellele me alla ei vannu
leer peab oma staatust
ta olemasolek tragöödias järjepannu;
ta ütles, et me omi elu ei muuda
ründama tuleb kurjus
liivakella tagasi keerata keegi suuda
häda, et inimesel seda teha nurjus;
me näinud ennegi viimast valgust
me mõlemid, kui infarkt niitnud
kuid, misiganes nüüd juhtub paugust
pole me armastust miski matnud;
me oma kodu ei loovuta
olgugi, et pü .....
meilid
mida teed
aknas täiskuu
seda vaatan
nii minagi
Sina seal
mina siin
me vahel
täiskuust
hele silmapiir
*
nüüd sügis koob jälle
halladest võrku kuhu kinni
jääb suve hääbumise
nukker hurm
vahtrate leekimine
lillede kortsumine
nende aeglane surm
jah hingele näha
on julm nende hukku
kui veres ei tärkaks
kevade ootust puudel
helerohelisi lehti
näha poleks lootust metsas
kus kõrvu kostab käo
vali kukku iga põõsa
alt kadunud lume puhtus
siis kui ma patse kandsin
Juunihommikul kell neli
elu heldus ja imelisus
päästke mind ära
seekordki iseenda käest
kes kordki elus
üleni on olnud õitsemises
joobnud elu imest
vere kirest
sel käed pane ümber kaela
koos temaga nuta ja naera
*
kui lahkub õite ilu
tuleb vere ligi
päikese ja mulla heldus
hinge kriibib
nende pelgus
unub
end pillata et oled saanud
õite lumme
ilujanust juua
hetkist kuldseist
*
oled Sa kunagi
ennast pesta lasknud
puhte ja eha valgusel
hingel täituda
nende malbusest
proovi
L o b a I
kust sina tunned minu vanaisa,
ja miks mina tean su vanaisa,
nimepidi -
ma lootsin igati, et mina ometi
seda ümbriku ei sulle ega talle edastama ei pea
see kõik muutub kuidagi liiga läbipõimunuks
või ongi see 5D millest räägivad
või oli see ammu juba nii
et ülikooli lõpuaktusele tuled
raamitud õlimaaliga minust
me ise lõime selle reaalsuse
nagu maatriksis
ja nüüd need teised,
korraldavad oma käitumist selle järgi
justnagu nad teaksid
ei julge sugupuud uurida,
äkki avastan midagi,
mis on liiga lähendane, et endale tunnistada
äkki sa oled hoopis mu ven .....
Nooruslik sügis
Igal sügisel ma muutun hingelt nooremaks,
mõtted nagu sügislehed kirjumaks.
Põsed punetama löövad kui ladvaõunad,
seenel ja marjulkäik südame soojaks teevad.
Sügisvihmad ei heiduta mu meeli,
pisut puudutavad hingekeeli.
Kui ka torm tuleb südame peale,
saan hakkama vaatamata eale.
Puhastus*
valged riided kui pühaduse sümbol
nagu ingel või valge tuvi
kes mu aknale lendas
silmapilguks
Vene teatri lavalaudadel
ma tunnen taas, et see, mis on,
on tõde ja kuidagi sellest välja astuda
ei saa
Mu elu läks uperkuuti
tirel ette, tirel taha,
kui ma otsisin mooduseid
korraks siit eksistensist oma jälgi maha jätmata
näha uusi radu
nagu rebane, kes kaua istunud valvel
et saaks õhtuks magusa suutäie
jäi see loom ka minus valvele
et teada saada, et sünteetika ei võrdu iialgi
linase või siidise pehmusega
kõrge vibratsiooniga
või helidega, mis jäävad planeeti .....
Palve sügisele
Tule kuldne sügise,
too rahu hingele.
Ära lase murepilvel
laskuda meie kohale.
Tean, et oled eriline,
kõike uueks muutma võimeline.
Tarka meelt nüüd jaga meile,
näita seda, mida polnud eile.
Tule kuldne sügise,
too rahu hingele.
Tean, et oled eriline,
kõike uueks muutma võimeline.
Terekäsi sügisele
Täna ärkan uue tundega,
midagi ilusat peab sündima.
See sünnib ilmas ja südames,
kõikides meeltes ja tunnetes.
Iga kord, kui sügis saabub
ja hinge puudutab,
siis minu süda ühteaegu
rõõmustab ja kurvastab.
Sügis iseenesest on ilus,
kuldset aega näha saab,
aga hingel kuidagi on valus,
kui näed linde ära lendamas.
Siis kure kluuks teeb härdaks meele
ja iga langev puuleheke, hinge poeb minule.
Siiski terekäe ulatan ma sügisele,
sest temast palju rõõmu veel näeb.
Kuldsel sügisel
Kaunid mõtted kannavad vilja
nagu viljapuud kuldsel sügisel.
Kooli või eluteele astuja,
sai suvest palju õppida,
suur rõõm on kuldseid vilju nüüd noppida.
Sügisel on tiivad,
mis linde ära viivad.
Tühjad pesakesed ootele jäävad,
kurbus rändab hingele
ja muudab kurvaks südame.
Tore, et sügisel ei kao päikene,
missest, et rohkem varjus ta
ja madalamal.
Päike hea liigub taevalael,
sellel kuldsel sügisel veel.
Hingehaavad
Vaevlen hingehaavades,
hingel nii valus on.
Mu tugevus ei aita mind,
seest murrab süümepiin.
Kas saaksid kallis tulla täna
mu haavu siduma...
Sul kõik ma täna räägin ära,
et saaks edasi elada.
Ära ütle mul, et laku ise
oma haavad puhtaks kõik.
Tule, ole minu kõrval,
mul andeks anda võid.
Oled suure südamega,
see mind päästa võib.
Ava oma armastuse värav,
muidu haavadesse surra ma võin.
Naeratus on kallis
Naeratus ei ole kunst
ega raskus suu peal.
Naeratus ei ole pilkav
ega mõni naer, mis valu teeb.
Naeratuses on südamesoojust
ja lahket pilku lummavat.
Naeratuses on päikest palju,
midagi väga, väga säravat
Naeratusest saab hoogu juurde,
rõõmu kõige paremat.
Naeratusest kaovad pisarad suured,
jäävad vaid õnnepisarad.
Mõni Naeratus jääb varju,
su oma-enda hingele.
See Naeratus saab välja paistma,
kui oled tänulik sa elule.
Alateadvuslike protsesside esimene episood
sa ei mäleta midagi
nagu kuldkala mälu
kes teab, vaid soove, mida täita
uimab kuskil sügavustes
kõrvad vilisemas tuules
see on nagu lõputu pagasite ladu
ja sa ise ei ole olnud isegi teadlik
et sa pead need kõik kohvrid läbi sorteerima
ja seetõttu sa ei mäleta enam
kes oled ja kus oled
ja kas oled päriselt kohal
või oled udutu oma silmade taga
kui elusus puudub silmades
oled elutu mehhanism, mutrike
kes on ühiskonnale kasulik
aga ei tooda midagi uut ega hingele väärtuslikku
siia ilma
kurb, kui nii juhtub
aga patt on jätta ka õppimata oma vigadest
või el .....