Sõnale inimene. leiti 16 luuletust
Kaja
Lähen mägedesse hüüdma,
püüdma kaja
Enda hinges kogeda ma tahan,
vastukaja
Tere! tere,tere,tere...
Kes kuuleb! kuuleb,kuuleb,kuuleb...
Kas sina oled kaja?! kaja,kaja,kaja...
Mina lihtsalt inimene! inimene,inimene,inimene...
Kas siin on ilus elu?! elu,elu,elu...
Kas elus peitub valu?! valu,valu,valu...
Kas ka parem tuleb?! tuleb,tuleb,tuleb...
Siis lootuskiirgi paistab! paistab,paistab,paistab...
Nii hea on kuulda tõde! tõde,tõde,tõde...
Kas tuleb lähemale?! lähemale,lähemale,lähemale...
Head aega! aega,aega,aega...
Amor või Dior
Ka see ongi amor,
üks ainus ja omamoodi.
Või on see dior,
kui ei sobi vahetad välja või viid tagasi poodi.
See mida näitavad inimese teod,
Või vaid sõnad,et midagi saada.
just see mis inimesi seob,
Vaid vajadusel võtta kaasa.
See eriline sõna,
või vajalik asi.
Seda otsustad sina,
loodan,et pole see vaid vajalik masin.
Üle varju
Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?
Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise plaane haub
vaid seesama inimene,
jooksuringide siseradasid püüdleb
vaid seesama inimene –
ja Valguse nime hüüdleb
vaid seesama
Inimene.
/Mari*Uri/