Sõnale inimene leiti 357 luuletust
Koltund sügislehekene
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene.
Alles oli roheline,
oksa küljes turvaline.
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene.
Tuule kanda, jalge alla,
reha hammaste vahele.
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene,
Alles oli roheline,
oksa küljes turvaline.
Maa ja taeva vahel kõikudes
Suverõõme täis on süli
ei märganud, kui sügis tuli.
Unes sadas valge lumi,
sadas ööst hommikuni.
Hingel tunne on nii hea....
tunne teine on südame peal.
Las elan hetki pilvedes,
maa ja taeva vahel kõikudes.
Vahest nii on olla ja mõelda hea,
kuid kaotada ei tohi pead,
ta õlgade vahele ikka
jääma peab.
AEG
Aeg, see jookseb ühtesoodu,
vahest marutab ta teel,
hoiab kinni püksisäärest,
tirib ligemale veel.
Ajal aega paigal seista,
pole mitte kunagi,
nagu äratuskell ta tiksub,
jõudmaks inimmeelteni.
Olen hakanud aega hoidma,
väärtust kandma temani,
ajaga ma kaasas liigun,
märkan teda alati
Ajapikku aeg armsaks muutub,
hakkad armastama kogu südamest,
kahetsed, kui lased raisku,
kättemaks tuleb pikal eluteel.
Vali aega endal' sõbraks
enne, kui on õhtu,
ajaga siis tasapisi kaasas käi,
nii on hea, mulle näib.
Aeg rolli mängib siinses elus,
aega alahinnata .....
Elu ost
Ma tulin kuskilt kord
ja siia jäin
või toona hoopis äkki toodi
nüüd alatasa käin
varjuna kus inimjärjekord
loogeldes läeb kõigemüügipoodi
See küsimus mis malbelt küsisid
mind kõnetas mu igas ihurakus
sa pärisid mis kõigest tahan osta
kuid mida kosta
tükk aega vaikselt püsisin
siis aralt arvasin et parimat mis pakud
Sa ainsat tõelist väärtust- iseennast
mul annad- võtad lepingu jaoks käe
mu käed ja pilgu surud enda ihusse
ja ma ei näe
ei märka mõteldagi kauba hinnast
mul pistad arve hiljem pihusse
Nüüd lahked silmad suisa saatanad
mu omad p .....
Hommiku pühadus
Hommiku pühadus
Inglid tantsivad päikesetõusus
Puudutavad maad
On ärkamisaeg
Mäed sirutavad selgi
Metsad raputavad päid
Ja veed ringutavad
Pikalt ja sügavalt
Sirutan selga
Ja ringutan
Tasapisi ärkavad
Mu mäed ja veed
Minu sisemine mets mühab
Ta on püha
Nii palju põlispuid
Nende seas muid
Mida voolida
Kuidas nii hoolida
Et igal saaks hea
See mu meelelaad- tean
Minu mets
Mu põlislaan
Mu pühad puud
Ja muud
Kurjuses kiduvad
Viha sees surevad
Kadedus kaetab elu
Mets tardub
Ja enam ei toida
Oled hingetu hingeline
Metsata mets
Tühi
Teed ja näid
Siin- s .....
Mässavad tormituuled
Tormituuled mässavad,
nii merel;kui ka maal,
mässab inimese hingki sees,
kel asi pole klaar.
Mässumeelsed vahepeal
oleme me kõik,
kui meel ja mõte selle peal,
et ühiskonnas puudub tasakaal.
Siis vaiki olla enam saa,
suus ja keelel sõnad,
hakkavad mässama,
nagu tormituuledki maa ja mere peal.
Jalule tõus
Jalule tõusta on raske,
pärast pikka kurnavat elu,
kuid mõelda mul veidikene laske,
sest tunda on pisikest elujanu
ja miskit mu sees nagu ütleks,
et mul olemas on natukene varu.
Südame hääl räägib õigust,
hakkan teda kuulama,
tasapisi tuleb ka selgus,
tasapisi nüüd tõusta ma saan.
Iseendas löö kõik klatiks-,
hing sees kamandab,
küll siis kõik tasapisi laabub
ja uued uksed end avavad.
Kuumalaine
Tunda on, kuis kuumus rõhub,
surub vastu pinda.
Puud ja lilled- kõik on janus,
suud küsivad juua.
Kõrvetavalt päike kütab,
ketrab mööda ilma.
Kuumalainetusest pole pääsu,
aeg-ajalt ründab.
Pilvedestki pole juttu,
kõrgub sinitaevas.
Merigi on kuumaks köetud,
kuis lahti saada vaevast.
Vihma kord on täna tulla
Vihma kord on täna tulla,
päike puhkab pilvedes,
võtan endalegi aega,
ei ma täna rabele.
Vihmast rõõmu saavad metsad,
jõe-ja järvesuu,
iga puulehekene oksal,
iga siutsuv linnusuu.
Põllultki saab puhast kulda,
kui sealt vihm läbi käib,
iga seeme, mis pandud mulda,
kasvujõudu saab sedamaid.
Kui siis päike tuleb välja,
silitab kuldseid viljapäid,
siis taas rõõmu kõigil olla...
Vihmakene, kalla, kalla!
Loodus
Metsavahel ringi kondas,
väike karupätakas,
ninapidi samblas nuuskis,
käpa all olid mustikad.
Karupoeg oli nõnda armas,
karvane ja pehmeke.
Meelitas end silitama,
kallistama, mopsutama.
Kus on aga karuema,
äkki polegi tal teda?!
Tavaliselt karuema,
jalutab koos poegadega.
Vaevalt nõnda mõelda sain,
kui põõsas kahte-lehte käis.
Sealt välja tormas karuema,
möirgas nii, et mets kõik kajas.
Nüüd ei võta ma iial kaasa linnupoja,
kes samblas tasa siutsub
ja teeb hädakisa.
Küllap passib kuskil linnuema
ja mind ei aja enam mure taga.