Sõnale inimene leiti 360 luuletust
Hepatica nobilis
Prožektorite valguses
kui publik on mu valduses
siis kuivavadki pisarad
aurustuvad mälestused
kurvad rõõmsad igavad
selles hetkes soojas helges
ennast avan
ausust tahan
minu silm saab selgem
ja kui astun lavalt maha
ja kõik vana selja taga
olen etem inimene
taassündid kui kevadine
hepatica nobilis
siis on selge
lavale ma kibelen
et olla jälle
olla uus
mu fantaasia sünnitis
tähtede kaugustes
tähtede kaugustes -
järjekordne
süda ühest
sädemest sünnib.
tähtede kaugustes -
harukordne
inimhing
ajas püsib
elupäevi
vajades küsib.
tähtede kaugustes -
mitmekordne
komeedi igatsuse
eredalt valus helk
leegiks lahvatab
plahvatab - tolmuks
galaktikas jahvatab
end.
universumi kaugustes -
mälestuste täheks...
koguned läbi inimeste armastuse.
sügaval alateadvuses
kaotasin endas kõik elava
kui purunesin kildudeks
eneseotsingutel sügaval
sümmeetrilises alateadvuses.
köiejupp mille sidusin
teisele poole kuristikku -
kus ühendas südant - hinge
tuultes õrn õõtsuv rippsild.
laiub põletav tühjusetult tühjus
aurab eilseks kaduva päeva tuhk.
kas veel sulanduda üheks... inimeseks
või olen kadunud öös ühes... igaveseks.
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
inimkogum
ühel juhuslikul hommikul see juhtus
lagunesin spirituaalselt täiesti koost
südames oli momentaalselt elutuli kustund
säilitamata endast ainsatki iseloomujoont -
maailmaga võidu... põlevana ajaliiva joost.
pilkudes peegeldumas eksisteerimine sisutühi
monotoonseid igapäeva liigutusi tegev väliskest
segadusttekitavate tunnete ajendil ajulühis
medikamentide abistavas vangistuses mõtetest
vabanemiseks... et neist saaks möödaniku süsi.
----------------------------------------------
kuidas.. kuidas see juhtus... korrutades küsid
kliinilises sisemises koomas masinat .....
Midagi ses piigas....
Ses varahommikuses sumes
ma siiski tajun midagi ses piigas
Miski sinu juures on teisiti, kuid mis
Kas lubad, vaatan sinu silmist
Sinna sügavale peidetud on vastus
miks oled nii küündimatult kaugel meist
Kes inimestena ei oma vastutust
Kas tohin heita pilgu sinu hinge
Hinge, mis ometi on nii eksimatult kaunis
Seal kübetki ei ole seda kuratlikku himu
mis iga teise inimese hinge puurib
ja käsib teha kaunis kurje tegusid
Julge
Julge elada
Julge tunda
Sest nii elad Sa päriselt
Julge end lahti lasta
Julge öelda mis meelel
Kuidas muidu nad teaks?
Julge lennata linnuna taevas
Julge kukkuda ning tunnistada oma vigu
Julge otsast alata kui selleks on aeg
Julge olla aus
See teeb Sinust ilusa inimese
Julge omada piiritut meelt
Julge näha asjade sisu
See lisab Sinusse sügavust
Julge puudutada teiste hingekeeli
Miks muidu Sa siin oled?
Julge särada
Sest Sa oled oluline
Julge olla Sina ise igas olukorras
Vaid nii oled sa päriselt võitmatu
Julge armastada jäägitult
See ongi elu mõte
En .....
Tänapäeva inimese enesetutvustus
-Kes Sa oled?
-Lõputu otsija, sihitu rändaja, pidev rügaja, vahest jõetu puhkaja.
-Kus Sa elad?
-Elan Internetis ja muudes nutiseadmetes.
-Milline Su elu on?
-Igav ja vaene.
-Millega Sa tegeled?
-Otsin uusi huvitavaid veebilehti.
-Kus on Su abikaasa?
-Jätsin maha.
-Kus on Su sõbrad?
-Igaüks oma seadme taga.
-Kus on Su vanemad?
-Hooldekodus.
-Kus on Su lapsed?
-Pole sündinud.
-Mis on Sinu kõige suurem unistus?
-Tahaks puhkust, et vähemalt nädalaks kõik nutiseadmed kinni panna ja minna kõndima loodusesse.
AEG
Sekund ajab sekundit taga,
Saab pikk,pikk minutite jada
Ja tunnid tunduvad tühised,
Kui päevadest saavad kuud ning aastad.
Sajad lähevad sajandite taha,
Tuhaks tuhandeks,
Piisaks miljoniks.
Kõik jätab jälje maailmamajas,
Ka meie, oma elu ajas.
---Ando--- 11.01.2013.
Saatuseõde
Ma tunnen tülgastust nii suurt.
Inimesed me ümber nii võltsid.
Kutsun ja meelitan siia tuult,
et pühiks me seljast need hõlstid.
Tuli, kõrveta need kõverad grimassid,
mis seatud näole teesklemiseks vaid!
Sisemuses kõik on omadega sassis.
Millega nad küll hakkama said?
Vesi, vooluga vii kaasa sundused,
mille ühiskond meile peale surund!
Igaühel olemas on oma tundmused,
mis ajaga meie meeltest on unund.
Maa, kasvama neis pane lootusesäde,
et helgemalt nad maailma näeks!
Igaühel on ju saatuseõde,
kes raskustes, valus on abikäeks!
miks?
inimesed ei mõista
et võttes endalt elu
mõjutad sa ka teise elu
ja olles nii kummaliselt ükskõikne
tähendab
et sa oled liiga enesekeskne
sina ja maailm
kuid ennäe
maailm ei lõppenud koos sinuga
seega... tule aga julgelt tagasi
lihtsalt igaks juhuks
sa olid ju tegelikult päris tore
maailm siiski
on nüüd kannatamatult teistsugune
Võltsing
Sa ei usuks oma silmi,
kui sa näeksid,
mis siin juhtub ilmsi.
Kui sa teaksid,
mis toimub.
Kui sa tunneksid
nende võimu.
Kui sa kuuluksid
nende hõimu.
Kui sul puudub usk,
südametunnistus on must.
Siis kuhu sa edasi liiguksid,
kui väljapääs puuduks?
Keda sa usaldaksid,
kui kõik on võltsid sootuks?
Amor või Dior
Ka see ongi amor,
üks ainus ja omamoodi.
Või on see dior,
kui ei sobi vahetad välja või viid tagasi poodi.
See mida näitavad inimese teod,
Või vaid sõnad,et midagi saada.
just see mis inimesi seob,
Vaid vajadusel võtta kaasa.
See eriline sõna,
või vajalik asi.
Seda otsustad sina,
loodan,et pole see vaid vajalik masin.
Pühamaa
On's iga ilus tuba
püha ruum?
Samm tihti otsib pinda -
külm, ei kuum...
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis palju kaugemalt
käib tee...
Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin'd
vale raja...?
Maa ise teab,
mis omal' pühaks peab!
Sa, inimene, osaled,
kui veab...
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa.
Nii tarkadega
eksida ei saa.
/Mari*Uri/
Minu õlgadel sinu lõhnane sall
Põline mets ja käimata rajad
peidan sinna end kui sind vajan
metsas tuul mängib ürgset viisi
enda siia su juurde viin siis
Pole valskust kõrvades kuulda
ainult kamin ning nende puud ja
ma tulen ja tuled siin süütan
leegi keeli puudele püütan
Kuumus kõrvetab põskedel puna
käed kutsuvalt hüüavad… kuna
heidan seljast vettinud riided
võimas jõudu täis tuli mind piidleb
Kriuksuvad lauad jalgade all
alasti õlgadel sinu lõhnane sall
ma ei aima su tulekut ette
ilmud pildina minu ette vette
sulen silmad just nii sind vaatan
Su ootamist hingega jaa .....
Hingesugulane....
Igatsevad hinged rändavad ajas
Igatsedes.. tühjus ulub tuulena majas
Otsides oodates rändavad ringi
Öiste tulede valgel ootamiseks hiivavad pingi.
Liikudes massides riivavates keha
Tabades tundeid mida nendega teha
Alluda ajatult silmata saatust
Andes kiigata teisele saabuvat vaatust
Inimest täis tänaval puutuvad käed
Nad on su ümber sinus sees ja näed
Õhtul kui väsinult voodile vajud
Oled üksi ja tühjust enda hinges tajud
Avades väravad leidmaks endasse rahu
Olles rännanud tuules läbi tunnete vahu
Anna lootust hingele leidmaks end
Pole asjata üksikuks t .....
Kui ma oskaks joonistada tunnet...
Kui ma oskaks joonistada tunnet
Värviks ma ta värvituks
Suure pintsliga annaksin jumet
Kuni sa saad üleni värvitud
Värvitud värvitu värviga tunded
Neid on nii palju sa kindlasti tunned
Värvitul värvil puuduvad piirid
Põrandale laiali visatud kriidid
Su joonistan seinale enda kõrvale
Värvitu kriidiga tõmban jooned
Kriidiga kõdi teen su kõrvale
Põsel sul naerupisar joon need
Võtan teise värvitu värvi
Joonistan su raamile huuled
Võtan seljast sul särgi
Sosistan kõrva kas kuuled
Vean näpuga sulle nüüd silmi
Piidlen nendesse nii läbi sinu
.....
Hingele.....
hingetuna ihalevad hinged
rännakust väsinud tiivad
leidmas lähedalt ingleid
kes meenuma neid viivad
peatudes küünalde leegis
kui julge kiigata võid peeglist
läida tuli põlenud tahil
andes puhkust tulevahil
lase hingedel kiigata tuba
rahuks neile anna luba
olgu tulijaks tema või temake
su kadunud isa või emake
Su põskedelt puna kus kaob..
Pilved kui varjavad ilma,
Puhuvad lõikavad tuuled.
Pisarad valguvad silma,
Verevad valuvad huuled.
Tasa las langeb vesi,
Varjates varsti kõik vaod.
,,kallis kes nägu sul pesi,
Su põskedelt puna kus kaob.
Taevasse tähti kes ladus.
Homme kas pilved on läinud.
Kuhu mu sisemus kadus
Kas möödujaist keegi ehk näinud.