Sõnale inimene leiti 319 luuletust
Peatusteta
Peatusteta ringi-rajal
asja kohtab mõnda,
inimest või lemmiklooma,
keda hindaks nõnda:
M i n u l e. Ma igal ajal
seda võtaks sülle,
kallistaks või silitaks või
lihtsalt tõmbaks ülle.
S i n u l e. Ma igal ajal
selle kingiks sulle
ja ei mingit süümepiina
pärast sünniks mulle.
T e m a l e. Ma igal ajal
soovitaksin seda,
kiidaks või ka putitaks
või laseks sigineda…
M e i l e. Kui ka iganes
ma ette võtan miski –
see on asi igavene,
vähendades riski.
T e i l e, tuleb tunnistada,
poleks palju anda:
võite saada ülejäänu,
viitsite kui kanda…
.....
Hallukas
Kui tahad, ole võlur,
kui tahad, ole vimp.
Kui tahad, ole
tsellofaanis
koolilõpukimp.
Kui tahad, ole ingel,
kui tahad, ole vamp.
Kui tahad, ole
tondiline
kõrvitskolli-lamp.
Kui tahad, ole inime,
kui tahad, ole romp.
Kui tahad, ole
põhjakihi
merevaigutomp.
Kui tahad, ole siin,
kui tahad, ole seal -
vaid hetk
on igas sekundis
numbrilaua peal!
Nii-kui-nii oled surelik,
nii-või-nii oled muld.
Ei maksa olla murelik,
kui kätes sulakuld.
Džunglielu valemid
vaid targu välja rihi...
Lase nool, mis õnnelik -
see ise leiab sihi.
/Mari*Uri/
Koolivend
Tal olid kõrvalised silmad,
loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.
Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.
Haruldaselt madal ego,
meeletumalt heitlik,
uskumatult siiras nägu
lõõbi taha peitlik.
Nagu väike Juhan Viiding
sebis kõigil jalus,
igihaljalt oodatuna
sisselaskmist palus...
Oli tihti, väga tihti
ingliks kõrvalistmel,
hoides alal tundekihti
ellujäämis-ristsel…
Lugudel on lihtsad lõpud,
õnnelikud ikka -
hommikusse õhtud veavad
inimhinge rikka.
(Pühendus: Ott Kilusk .....
Marjamaa
Kõik ei mahu marjamaale,
muist peab jääma karjamaale -
aga vaevalt hunnik rohtu
pakub muile küllalt lohtu.
Kes see jagab marjamaid
ja määrab piireks karjamaid?
Kes see ütleb, et kes mahub,
verstakive valmis tahub?
Inimeste sulle-mulle
hakkab pinda käima mulle.
Tundub, et on kari hulle
lahti pääsend lihapulle.
Maarjamaal ei trambita.
Siin raiesmikud rambita.
Kuid vaimuvalgustuse rist
veel vajab pikalt tassimist...
/Mari*Uri/
Üle varju
Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?
Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise plaane haub
vaid seesama inimene,
jooksuringide siseradasid püüdleb
vaid seesama inimene –
ja Valguse nime hüüdleb
vaid seesama
Inimene.
/Mari*Uri/
Lootus
Kogen seda maailma kui
hammustatud õuna:
keegi kuskil söönud on
tasuta kõik lõunad...
Keegi kuskil ikka on
vastutusest vaba,
oma aia sulgenud
väravatel taba.
Loodusel on suurim lootus,
inimestel oma -
iga tegemise taga
mõttekriips või koma...
Lõpusirget veel ei paista,
aga tahaks näha
tuletornist
valguskiiri
kaugemale täna.
/Mari*Uri/
Maailmale ära ütle!
Silm, üles taeva poole tõuse,
kui koormab vaev sind, ahastus,
sealt tähe paistelt jõudu nõua,
kui siin sind kiusab kadedus.
Ja leiad pisaraid veel, nuta,
oh varjul nuta, salaja!
M a a i l m a nähes aga iial,
hing, ära valu ilmuta!
Kui rumalus sind, õelus laimab,
oh püüa võtta salaja
uut jõudu, kinnitust ja lootust
tööd uues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtumõistja,
kui õigust tegid - eksisid:
M a a i l m a ees oh ära iial,
hing, näita, kuida võitlesid!
Ja õnnistas suur Jumal armus
so käte tegu, - leidsid sa
.....
Sina = Su elu
Sinu saatus on sinu teha,
Mõista, suunata, saata.
Pilgu eemale korra sa heida,
Enda elu sa algusest vaata.
Kui kord unistad millestki suurest
Lase tulla sel ellu just täna,
Näita väärtused välja kõik põuest,
Ava hiiglaslik kivistund värav.
Sinu ootused, tahtmised, nõuded -
Kõik on lähedal, hüüa vaid neid.
Kui vaid tahad, ükskõik kuhu jõuad,
Just su elu - on suurim leid.
Kõhkled, embad öös salaja hetki
Millest igatsed päevast päeva.
Meenub endiselt valusaid retki,
Sellest möödunud palju on vaeva.
Lase elada, rõõmu tunda
Ja las juhtuda kõigel - .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Kas on veel lootust?
Kui paluksin Jumalalt abi,
et ta sind tagasi tooks,
kas juhtuks siis see?
Kõik sain nii kiiresti läbi,
jäi see meil lõpetamata looks,
aga äkki, üritaks veel?
Ma ei jõua seda valu taluda,
ütle, kas mul oleks veel lootust?
Ma ei tahaks sind paluda,
aga mis õigustaks mu ootust?
Jätame sõbralikult jumalaga,
et minna oma valitud teed,
peites pisaraid, hammustan valust keelde.
Võitlen kohutava piinaga,
kui meenuvad hetked need,
mis jäävad mulle kauaks veel meelde.
Maivis L.
täita armastusega kosmos
mis on minu arm
võrreldes tähtede
põlemisega valguse
tulemisega läbi jäise
pimeda kosmose
Päikeselt siia
ometi kordi lähemal
helduselt mis saada
võib endalegi piinaks
täita armastusega kosmos
mis oleks suurem sellest
mida teha võiks inimene
loomise jätkamise nimel
ülal vähem oleks külm
ja pime
elu võimas hurm
ei usugi kui päike
nõnda kuldselt päeva
voolab igat lehte
lille joodab taeva all
on kevad elu võimas
hurm et ilmas võimalik
on surm ilm ise
üleni vaid katki hetki
leinav üksnes kurb
pühapäev
kui vähe vajab
inimene et olla õnnelik
kuulata talv otsa
jääs kinni olnud
lainete loksumist
vastu paadi serva
päikese voolamist
soontes hõõguma
verre
kure nokaplaginat
vana haava otsas
oma pessa jõudes
ammu seda niimoodi
endasse pole ahmind
kui hommik .....
Linnutee servas
endiselt häbi on öelda
mitte ainult endale
oleme planeedilt
Linnutee servas
parem on kui te
meiega ei kohtuks
vähem kohkuks
nähes mis saanud
on paradiisiaiast
kelleks inimene
parem on kui te
meiega ei kohtuks veel
enne põlema
peaksime puhastustules
meis palju et sureks
enne kui kohtuksime
Reegliinimene
Mõnele meeldivad kangesti reeglid,
nii hea on sealt näpuga järge ajada
ja õhtul rahulolevalt tõdeda,
mida veel võiks üks inimhing vajada!
Ja et jagatud rõõm on see kõikse suurem
siis levitab ta neid käsulaudu ka edasi.
Pöörates teisigi oma reeglite usku
lootes rahulikumale ööunele sedasi.
tri:nu