Sõnale inimesed meeled leiti 3 luuletust
Talvenauding
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
jätan esimesi jälgi valgele lumele.
Pimestavalt valge lumi kisub välja silmavee,
kõik on lage,
ainult valge lumi
sillerdab kaugele, kaugele.
Vaikus hiilib ümberringi,
rahulik on minu meel-.
Süda rinnus ütleb mulle,
et kaunid jõulud on poolel teel.
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
sammun oma jälgipidi tagasi kärasse.
Puudel õitsevad leevikesed
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
.....
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
