Sõnale inimesed leiti 222 luuletust
Tuul
Täna tõukab tuul mis kole
ja tasakaalu mul ei ole,
tugev on ta tuulesuu,
mul kaduma läks õige suund.
Tuul ei anna ikka järgi,
arvab, et on naljakas,
kui minu kulul naljatab,
mu emotsioone kõigutab.
Tuhiseb mul ikka sabas,
lisab juurde viletki,
juuksed peas kõik sassi ajab,
pühib viimsed mõttedki.
Kui mõelda pisut kaugemale
Kui mõelda pisut kaugemale,
mõelda aasta-aegadele.
Kui aasta-aegu lapata,
võid leida midagi põnevat ja elulähedat.
Selgub see, et inimene
on õige lähedane looduse ehitusele.
Kevadel, kui ärkab loodus
ja pungad puudel puhkevad,
siis tunnetad ka ise seda,
et elu uus sus sündimas.
Kui on suvi täies õites
ja päike katab kogu maad,
siis tunneb iga suur ja väike süda,
õnnetunnet suuremat.
Kui tuleb sügis, sammul suurel
ja vihmapilved maad katavad,
siis ronib kurbus sinugi hinge,
tulevad kõiksugu pisarad.
Talvel koged külmatunnet,
viirused kimbutavad m .....
Vahest kurb on meel
Kodu on puhas, korras ja vaiknegi,
liialt vaikne, et hakkab kõrvadele,
toob nutuvõru hingele.
Inimesi tahaks näha vahest rohkemgi,
näha nende toimetusi, siblimisi,
üksi poleks siis.
Lapsed ammu pesast läinud,
kaugel on nad siit.
Kuskilt kaugelt kostub kõrvu,
pääsukeste vidiit, vidiit!
Ma näen rahu tulevat
Ma näen rahu tulevat,
ta liigub maa poole
ja pilvi taevas liikumas,
neil on tulikiire.
Ma näen kurjust minevat,
ta liigub põrgu poole
ja jätab ühe piinatud maa,
selle rahva hoolde.
Ma näen ja tunnen seda kõike,
just täna,nüüd
ja taeva poole hüüan hõike-
Rahu kallis, tule nüüd!
Rahu, meie kõikide püüd!
Hinged
Kui palju hingi üles tõuseb,
tõuseb maa seest taevasse,
kui üles kaevatud saavad hauad,
massihauad, kui võigas see.
Seal risti-rästi inimesed sees,
kes võidelnud, oma kodumaa eest.
Seal risti-rästi naised ja süütud lapsed veel,
kel elu ära võetud-
Ei tea, mille eest!
Kui hinged taeva saavad
ja puhastatud saab maa,
siis röövkiskjad aru andmas,
mitu surnut hinge on neil südame peal.
Nüüd keelgi ei tõrgu ütlemast,
et see on genotsiid...
Võta kätte ja muutu täna
Võta kätte ja muutu täna,
muutu täna paremaks.
Ära toida viha endas,
ära kasvada lase tal.
Siis ei ole elu koormaks,
ohkimisi vähem on.
Pole kurjust, mis sind neelab,
pole pilku kadedat.
Võta kätte ja muutu täna,
muutu täna paremaks.
Muuda oma maailma täna,
muuda vaadet paremaks.
Kiuslik
Miks oled nõnda kiuslik Sa,
miks kiusu kannad endas?
Nii valusalt Sind vaatan ma
ja kiusu Sinus põlgan.
Ei ole mulle võõras kius,
mis mõnel olnud tunda.
Mul olnud on üks kiusatus,
kiusajale õpetust anda.
Kius ei ole ilma sündind,
ta käib kaasas eluga.
Miks peab see kius küll ikka,
läbi elu kulgema?
Kingitus Ukrainale
Saadaks tüki sinitaevast,
tüki kuldsest päikesest,
Ukraina, kus on mustjas taevas,
vähe särab päikene.
Saadaks osa lillekimbust,
mis korjatud on metsa alt.
Saadaks ühe linnulaulu,
mis kurba hinge rõõmustaks.
Ilus on küll meie kevad,
kuid täit rõõmu ei tunda saa.
Ukraina elu südames on praegu
Soov tükike kevadet on kinkida.
XXI-sajand
XXI- sajandil
pommid lendavad,
kodud hävivad,
emad sünnitavad,
lapsed ilmavalgust näevad keldrites,
varjendid on inimeste päralt,
külmad, koledad, aknad pimedad.
Ja sarvedega Saatan,
vahendeid valimata,
kogu hingest tulistab.
Pea tuleb Kõigevägevam
ja selle kaose lõpetab.
Saatan aga põrgukatlas keeb
ja kogu maa lööb õitsele veel!
Tule välja kevade
Tule välja kevade,
aeg on nüüd sul tulla.
Sula ära lumeke,
ei jaksa enam olla.
Vulise kiira-käära ojake,
päästa lillekesed valla,
nad niigi kauaks jäänud on
paksu lume alla.
Sära, sära päikene,
ära kustu eal,
oled energiaküllane,
ei selleta me saaks.
Siruta välja end pungake,
iga oksa peal.
Muru,muru kullake,
näita rohelist pead.
Tule, tule laululind,
tule nüüd tagasi.
Varem võib tulla ka pääsulind,
sest süda tunneb nii.
Üht südant tahaksin hoida
Üht südant tahaksin hoida
kui päikesekulda, oma peos.
Üht südant tahaksin hoida
kui üht habrast lilleõit, oma peos.
Üht südant tahaksin hoida
kui üht pesast väljaheidetud
linnupoega, oma peos.
Üht südant tahaksin hoida
kui üht lapsukest,kes veel eos.
Ühe südame eest võiks palju
ära anda,
et rõõmu saaks ka teised südamed!
Aastate rada
Aastad, need mööduvad ruttu.
Ja halliks on minemas pea.
On nähtud nii naeru kui nuttu.
Eks seda sa isegi tea.
Tähtis on see, mis on olnud.
Ja tulemas veelgi sel teel.
Kohad kus käidud, kust tuldud.
Ning kuhu sa minemas veel.
Vahest ka aega on vaja.
Ja mõtlema ikka ju peab.
Võtma siis maha peab aja.
Ning küsima, mida sa tead?
Sest elu on see, kes sa olid.
Kes oled ja kelleks sa saad.
Ajad, need läksid ja tulid.
Kuid sõbrad, ei kadunud nad.
On minna veel paljugi vaja.
Ning tunda saab küllaltki veel.
Kuid igaüks meist oma raja.
Loob ise sel kõnnitud teel.