Sõnale isa leiti 2102 luuletust
Isa
Isa kasvatus ja hool,
täna on saatmas mind igal pool.
Lahke silmavaate ja südame hellaga,
ta mind kasvatand.
Isalt palju olen saanud õpetlikku nõu,
neid tal varnast võtta,
kunagi ei käinud üle jõu
ja huumorimeelest tulvil oli ta põu.
Sügis kuldseid lehti puistab teel,
kõnnin mõtteis, isadepäev silme ees.
Isast räägivad kõik rajad ja teed,
isadepäev elab sügaval südame sees.
Isa
Isale saab patsu lüüa,
kui ta jõuab koju,
isaga saab palli püüda,
ehitada maju.
Isa vahel laulab ka
või mängib mõnda pilli,
võib ka lihtsalt jaurata
või emal´ viia lilli.
Isast saab ka vanaisa,
suureks kasvab laps,
kasvamas on perelisa,
pojast saab ka paps.
- Tarmo Selter -
2023
Isa
Oma isast rõõmu tunnen ma,
isa on hea ja hella südamega,
isa on kindlameelne, vapper ja hea,
isa endale eeskujuks ma sean.
Isa karm on rindel,
isa kapis on munder,
isa siht on kindel,
isa oma kodumaa eest seisab valvel.
Isa eeskuju on nakkav,
kogu aeg külge hakkav,
mehehakatisest meheks ma kasvan,
isa käidud teid ma jätkan.
Isa
Kallis issi, isa, paps -
nõnda hüüdmas teda laps,
kasvades nii läbi aja,
laps see ikka isa vajab.
Laps see läbi elu veel
toetub isa sõnale,
selles peituvale väele -
vahel karmile, kuid heale.
Siiski ei saa unustada,
"isaks" seda nimetada,
kes on lapse elust veel
nelja tuule poole teel.
Isa kasvatab ja hoolib,
lapse elus olla soovib
mitte paberil, vaid elus,
lapse rõõmudes ja valus.
- Tarmo Selter -
2022
Isa
Tahan ruttu saada isaks,
olla nagu isagi,
armastan ma oma ema,
nagu minu isagi.
Kuri ta ei oska olla
minu vastu kunagi,
kuigi vahest olin paha,
ei andnud mulle vitsagi,i
kulmukortsutades sõnas,
mu laps, armastan sind ikkagi.
Tundsin temas eluvalu,
pisaraid ei näinudki,
soojad pihud,soojad sõnad,
meeles minul tänini,
Tahan ruttu saada isaks,
olla nagu isagi.
unistuste isa
isa
oled kui kuu
mis peegeldab päikest
kuigi on pime
oled kui puu
mis kätel kannab
suurt ja väikest
hoiab oma ja võõrast
tundmata nime
sa oled kui kalju
mis kaugelt paistab
nii vägev ja võimas
kuid lähedalt
armas
ja justnagu tuul
mis hoolega pühib kõik lehed
sügisekuul -
kojamees varmas
isa
tänan - tänan ning
palun sind täna
hoia end
kuni saan suureks
siis olla võid lisaks
kui vanem
mu vend
Sanya
isa lapsepõlvest
meel poisieast kaasa võttis
ei mitte selle hambad igal
õhtul oleksid pestud
korpas jalad teki alt väljas
enne öörahu kraani
kasvataja valvsa
pilgu alt läbi oli käinud
öökapis riiul voodi kõrval
korras sokid nõelutud
voodil tekk hommikuti
peoga sirgeks silutud
vaid see sai su lapsepõlve aardeiks
kui aias potsatas rohtu udus klaare
läbi kõrvetava kaste
lehmade järel läksid palja jalu
päikese tõustes karjamaale
suure poisina istusid veel
vahel mõne kasvataja süles
tõusta ei tahtnud sealt üles
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
"Otsin su isa konte, aga ei suuda eristada neid orja omadest"
Olen kosmopoliit,
nagu ütles end Diogenes olevat
Justkui mustlane,
liigun sinna, kus on soojem koht,
palmipuud ja ahvid, kes tarbivad alkoholi
Kus ei ole sini-must-valge,
on hoopis lilla-kollane ja must
Ja nii on
Pealegi,
mis on šovinism toonud?
Ainult sõda, sõda ja veel kord sõda
Ah jaa,
mul tuli midagi meelde,
kas kosmokraatia niikuinii meid ees ei oota,
seda siis, kui tõesti tahame kunagi tähtede poole lennata ja maailmarahu leida?
Ema-isa silmatera
Laps on ema-isa silmatera,
laps on rõõmus, laps on elav.
Vahest nutulaul tal kõva,
see ikka appihüüdena kõlab.
Ema arm ja isa hool,
last on saatmas igal pool.
Olgu laps siis suur või väike,
ta ellu vajab ikka päikest.
Nii hea on näha lapse rõõmu,
kui tal naeratus on suul,
Südamesse jookseb soojus,
kui lapsed rõõmust kilkavad.
Lapsed on kõik nunnud, kallid,
ükski laps ei ole halb.
Halb võib vahest keskkond olla,
kus puudub armastava ema- isa roll.
Lapse kasvulava peab olema päikseküllane ja hea,
et ta süda ei tunneks kurbust
ja hirmu kogema ei pea .....
midagi mu isa noorpõlve värssidest
ehk siiski kohtad Teda
kelle ees saad põlvitada
kelle pilgust kuumast
hakkad õilmitsema
kelle suudlustest ja kallistustest
lahvab verre päike ise
hellituste heldest vihmast
üleni end puhtaks pesed
kõigi meeltega siis tunned
elujanust lõhki huuled
alanud on õitsemine
Sinu armastuse ime