Sõnale ja leiti 10339 luuletust
Kevade ilu ja võlu
Kõik teed on kevadele valla,
päike taevast kiiri kallab,
rohetavad metsad, aasad,
vulisevad kevadveed.
Linnud pesal askeldavad,
igal oma kaaslane-,
paariline armsake,
pesas väike munake.
Nukkumise aeg sai läbi,
liblikatel kaunitel...
Suur on sündimise vägi,
imekaunil kevadel.
Lillenupud avanevad,
õiteilu kõikjal näed,
puudel pungad pakatavad,
mahla tüved nõristavad.
Emadepäevagi kevade
on kinkinud kallitel' emadel!
päike ja inimese elu
on aegu mis on olnud
päikese käes ja teisi mis
on seda praegu
ja muud ei olegi
midagi iialgi
vaarao pesupesijad
kuidas pääsevad teie
kilked ja nakatav naer
ülevaataja valvsa pilgu alt
Niiluse pilliroogu täis
mudastelt kallastelt siia
on aegu mis on olnud
päikese käes ja teisi mis
on seda praegu
ja muud ei olegi
midagi iialgi
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Lilleõis ja mesilane
Lilleõiel mesilane askeldab,
lilleõis magus, mesilane rahul.
Õrn lilleõis mesilast kostitab,
õrnal lilleõiel süda on magus.
Mesilane lendu tõuseb õie pealt,
teab, kus on mesitaru.
Minulgi sahvris on meepurgid reas,
olema peab ikka varu.
Ma mõtlen mesilase peal',
Ikka lendab mesipuu poole...
Isa, poja ja vanakuradi nimel
Akhephalos, sära läbi minu
tule välja sõjast ja rahust
päikesevägi on sinu
kae tähtede kustumust
kõik hinged, mis sündimata
nende tulekut sa kaitse
ja kõiki neid, kes võimaluseta
sajab eluverd, siis etse
et leida universumi valitseja
kui pole see minu pool
inglitrompet on alguse häälitseja
särab punaselt jumala tool
Agathos Daimon on meie ennustaja
uus päikese tõus toob katku ja tüli
nii kodus ja välismaal uudiste kuulutaja
täis juhuseid on saatuse süli;
isa poja ja vanakuradi nimel
las lapsed kõik tulevad mu juurde
on laulu puhtal südamel
tu .....
Ole ja ela
Ole ja hoia,
endaga kanna
kaasas kõik hetked,
tunded ja mõtted.
Ela ja hinga,
et elule anda
kõike, mida tahad,
mida Sinulgi vaja.
Ole ja võta,
elus edasi tõtta,
kanna endas seda rahu,
mis Sinusse mahub.
Ela ja vaata,
ära ennast Sa kaota,
mine otse tulevikku,
mäletades minevikku.
- Tarmo Selter -
2022
kevad ja Emajõgi
Emajõe kohal kummargil sillal
taas valgusest jääd haigeks
päeva kergelt armud
nii tumedalt nii ebamaiselt
kui puudel tagasi on varjud
hing unes sellest karjub
kui vetetulv viib allavoolu
jääd ja prahti
hing silla kohal kooldus
veest taevast ahmib
sa sellest joobud
kui puudel pungi läheb lahti
ummisjalu salamahti
sa jooksed õue
mõista tahad äkki keelt
mis purju paneb meelt
*
Pompei roppe graffiteid lugedes
äkki silm leiab seinalt selle
millest võpatab süda
ka kogu maailma kulla eest
ärge müüge hommikul turul
orjaks mu meest
aastatuhanded ära .....
Võta kätte ja muutu täna
Võta kätte ja muutu täna,
muutu täna paremaks.
Ära toida viha endas,
ära kasvada lase tal.
Siis ei ole elu koormaks,
ohkimisi vähem on.
Pole kurjust, mis sind neelab,
pole pilku kadedat.
Võta kätte ja muutu täna,
muutu täna paremaks.
Muuda oma maailma täna,
muuda vaadet paremaks.
valguse, lehtede ja õite kevad
see hakkab pähe
kui raagus oksal
saab pungast leht
heleroheliseks värvub mets
tee ääres hõõgub sirelite hekk
kõik suur ja eht
nii lähedal
kevade tuhuvaevad
et suu sulle valjult hüüab
janus meelel
nüüd anna seda pikalt kaeda
mis rõõm nüüd minna
päeva uude
kui valgust aina
tuleb juurde
öö jääb järjest lühemaks
vähem aega pimedat
sa päiksest enam
pole lahus kui talvel
juurde anu valgust
kibedalt
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Sõjamees ja kassijüts
Sõjamehel seljas püss,
süles istub kassijüts.
Kassijüts on rahulik,
sõjamees on murelik.
Sõjamehel hing on soe,
kassinurr tal hinge poeb.
Kassijüts ei seda tea,
et sõjamees ta jätma peab.
Kassijüts nii armsake,
on võitnud sõjamehe südame.
On võitnud sõjamehe südame-
Nii kallis oled mu koduke!
Ole pai ja loo üks luule
Ole pai ja loo üks luule,
ole kogu aeg selles protsessis,
see oleks ju võimatu, ütled,
ei saa ju hingata ja silmitseda vaid neid riime, riime, riime
Küll tulevad ja kurdavad, et appi ei tule enam välja,
proovid küll, aga ei tule,
ja siis hakkad suitsetama, hakkad jooma, hakkad muid asju tegema,
otsid loomingut,
aga loomingulisus on su sees olemas,
su sees ja su ees...
Miks mitte vaimustuda tühjusest?
Paus on ka muusikas
ja ta laseb uule noodil uut moodi kõlada
Heituda, et puhkama peab või et väike hingetõmbehetk tuleb võtta
ei ole eriti paslik
See on kõik .....