Sõnale jaan sind ootama leiti 14 luuletust
Pilvepiiril
Pilvepiiril on üks pink,
Kus istun nüüd ja vaatan tagasi.
Sel lõputul pingil on silt:
"Siit minna on vaid edasi ".
Vaatan sind ja tasa tuulena tulen,
Su juures olen ja sinna jään.
Siin olla on muretu, õnnelik olen,
Siin pingil sind nüüd ootama jään.
Kui kord on sinu aeg ja tuled,
Siis räägin sul kõik, mis ütlemata jäi.
Ära kiirusta, ma korraks silmad sulen,
Siin pingil sind lõputult oodata võin.
Aprillist oktoobrini
Ma ootasin Sind terve nädala
Sa ei teadnud
Ma isegi lugesin päevikus päevi
aga Sa ei teadnud
Ma mõtlesin, et kuhu Sa kaudsid
Kuhu Sa kadusid mu päevade virvendus,
mu energia andja, mu südame löögisageduse tõstja?
Ma lugesin päevi.
Mis juhtus suvel,
oli must auk ja keha kõngemine,
ma muundasin ennast varjuks
mis jäi armastuse toitainetest ilma,
mis otsis lohtutust kurbadest armastuslauludest
ja püüdis endale tõestada,
et see pole päris...
Ma ei teadnud, et Sa tuled.
Aga Sa tulid ka sügisel.
Sul oli ju võimalus loobuda
ja ma arvasin, et Sa teed seda...
.....
Langenud
Ma mõtlen
ingel küll
miks on sinu tiivad
alati stardivalmis
miks pole need kui lindudel
kehapidi kokku pakitud
Kas sa kardad midagi
ehk saatanat
tõsi- kuna oled kodust na kaugel
tundud na haavatav
ehk kardad mind
päriselt mind teadmata
mind- loomulikku inimest
ehk kardad iseennast
kardad langemist
kardad et lõpetad minu käte vahel
Ära karda
mu ingel mu iludus- tule
minu juures on ennegi ingleid käinud
kõik nad on rahule jäänud
tiibadega pole seni ükski olnud
aga vaevalt need segavad
ilus oled sa küll
ehk teistest ilusamgi
luba- ma vaatan sind lähemal .....
Mäletan
Ma mäletan Sind pildina
Oma südame naeratusse
Sa ennast peitsid
Ma mäletan Sind maitsena
Kui sinu huuled leidsin
Ma mäletan, et ütlesid
Et oled elus kõike näinud
Ma mäletan, neid radu
Mida mööda koos oleme kaua käinud
Vaikselt susside kahinal
Vaikselt hinge sosinal
Vaikselt, et keegi ei ärkaks
Ja meid koos lilleaasal märkaks.
Ma mäletan vahest nii palju
Ja vahest nii vähe…
Sest mu hirmus on kartus, et minema lähed
Ja ma jään jälle üksi
Tuhandeks aastaks, ootama Sind kohtumaks järgmises elus!
Depressioon
Tõmban teki üle pea,
täna kedagi ma nägema ei pea,
ei taha,
teki all pimeduses
olla on hea-üksinda.
Pigistan kõvasti silmad kinni,
pimedam on veel,
kollased ringid
virvendavad silme ees,
ilmuvad punased ringid
ja valged ringid veel,
musti ringe ei näe,
neid ei olegi.
Mõtlen kollase ringi sisse end,
süda soojeneb,
nüüd küünlaleegi järgi,
hing mul igatseb.
Valge ringi sisse peidan end,
seal silmipimestavalt ere,
valgus põimub soojusega
Tere,Elu,Tere!
Tõmban teki ära pealt,
jään rahus uinuma,
uut homsetpäeva ootama..
kevade
Nemad kes peaksid kõnelema
jäänud vaid sõnad huulil vaiki
otsides lohutust unelmas
kevadisest päiksest mis paistis
kui saabus esimene laululind
tema viisi saatel loodus tärkab
närtsinud südamelill uuesti ärkab
armastuse õitsemise aeg ootamas Sind -
külmunud hingepuude mahlad
sulatab tasapisi päiksekiired
sõõmu lootust kopsudesse ahmad
ning mõtled endamisi elu on imeline.
suured väikesed lapsed
noor naine kel pilk muretu
nagu polekski lapsi temal
ei tea kuis kodu on unetu
ta pole soovinud olla ema.
külmkapis on tühjus pilgatu
pole kunagi neil kõht täis
sisemuses sõnatu on igatsus
nad pole rõõmsat päeva näind
ema ei ole neid vaatamas käind.
hingelt on katki nende olu
närvisüsteem löödud puru
vihane igapäevane meeleolu
lapsemeelsusest jäänud rusud
pisaraid endasse siin surub
laps kelle kodus olemasolu
on emale madalam kui muru.
sellised inimesed ei vääri head
kes ainult lunivad laste näol abi
rahalisi toetuste numbreid sa tead
nende .....
päevad jäänud me vahele
On päevi jäänud me vahele
kui Sa mu kõrvalt lahkusid
tunded mis oli mõeldud vaid kahele
ootamatult kiirelt jahtusid.
Peatus takso maja ees
nägin Sind veel korra rõdult
unistused purunesid mu sees
ei leidu sellise valu jaoks sõnu.
Nüüd oled õnnelik kusagil mujal
kellegi teise armastuse kaisus
minus veel Sinu hääl kajab
jäänud katkiste mälestuste vaikus.
Refrään : Meie vaheline leek kustus
nõnda üürikeseks õnn jäi
Süda Sinule veel tuksub
kuigi me eluteed enam koos ei käi.
MÖÖDAS ON AASTA
LASTEAEDA TULLES NÄIS,
ET LÕPUTU ON SINU PÄEV.
EMA-ISA TÖÖD JA HOOLED
SINU MÄNGUDEGA POOLEKS.
SIIT SA SÕPRU JUURDE SAID,
ÕPETAJALT PIKA PAI.
PALJU TARKUST JÄÄNUD PÄHE,
KIRJUTASID NIMETÄHE.
NÜÜD KEVAD KAASA VIINUD NEED,
SIND OOTAMAS ON SUVETEED.
TÜHJAKS JÄÄVAD SAHTLID, KAPID,
KÄTTE SAATE TÖÖDEMAPID.
KOHTUME TAAS SÜGISKUUL
KUI PUNAPÕSKSED ÕUNAD PUUL.
Kõige Tähtsam
Appi, ma ei suuda enam
Ma ei taha elada ega ka surra
Tahan lihtsalt olla
Tunda end üksiku ning vabana
Nagu varem
Aga ma ei saa
Sest Tema ei luba
Jah, Tema, see kõige-kõigem
Ta tähendab mulle liiga palju
Ma ei saa Temast loobuda
Ma ei taha Temast lahkuda
Kohtusin oma Päikesega just siis, kui olin valmis
Igaveseks
Sulgema silmad ja kaduma siit ilmast
Aga nüüd
Iga minu rakk mõtleb Talle
Iga osake tantsib valsirütmis
Ja Hing
Tardub...
Seiskub...
Lakkab töötamast, kui ma näen oma Sõpra
Mõtted keerlevad Tema ümber
Iga hommik
Iga päev
Ja õhtu
Ei saa sõba .....
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....
Uppudes
Ootamatut oodates tekib kibestumise tunne,
kõige selle asemel vajun sügavasse unne.
Hullus, puudutus, märatsus ning kaos.
Miks on kadunud kõik tunded neis vaos?
Ootamatut oodates hoian mõtteid haardes.
Kas eelnev elu on elatud naerdes?
Nüüdseks on sulgunud mõtete uksed,
ainus mis jäänud-nõrgad südame tuksed.
Sekundi järel sekund olen hääbumas igaveseks,
.....
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....