Sõnale jaks leiti 613 luuletust
Väike merineitsi VS pissiv poiss
Ei ole Spa mugav koht
veepargi nimega Belgias
linna purskkaevus on oht
ühe pronkskuju reostusega;
väike merineitsi Ariel
iga päev kannatab
viha nii täiel hingel
et ette võtta poisi kavatseb;
soristas poiss pähe
visati kiviga munadesse
ära ta ei löhe
hüppas Ariel üleni vette sisse;
tuli välja isaga
löödi ahinguga tillile auke
lõppes sorin, aga
äkki tuli kolme jooga pauke;
tulid turistid aasiast
"ching-chong" ja muud loba kostmas
tehti pilti modellist paljast
kes südamekuju õhku kaunistas;
terrorirünnak huvitavam
panid pilukad sõiduteele
on to .....
Kodumaa armas
Mure närib hinges sügaval,
südant rõhub valu.
Sinu pärast mu Eestimaa,
kodumaa, Sinu pärast ma palun,
ei kaotusvalu talu.
Kallis kodumaa!
Sa kui soe ema-süli,
kus end tühjaks nutta saad,
kurta, kui hinges on haav
ja pisarsimi paluda,
et kestma jääks see maa,
kus kord sündinud ja kasvand ma,
mu armas kodumaa!
palee
pudeli põhjast
peegeldub lootust
et ehk liivakell saab tühjaks
ja lõppeb see ootus
lõpuks elu muudab kurssi
ja võtab suuna parema
või läheb kõik jälle vussi
ja õiget näen taas valena
ei leia enam oma teed
eksin ära iseendas
seda segast paleed
silmitsen kui lõpuks taevasse lendan
Nimepäevaks
Ma tahtsin korvi anda
mitte kanda
kuid elu vana riuklik kiuslik see
vist tahtis teisiti
Naiivsena võib näida
korvis hoida
ses kõiki oma mune sees
paar peida kasvõi pihku esiti
Mis kindlalt peos
on kindel seos
su silmad näe on igatsus ja ilu
võin seda nenti
Kui tühjaks pihud
sa pillad ihud
ei küsi nõua kordagi ei palu
suukorvist renti
Soojal peopesal on armastust
Linnuke nokkis aplalt teri-,
minu peopesalt!
Tal vaesekesel külm oli
ja kõhuke tühi,
süda tuksus elule,
veidikene hirmugi oli.
Peopesalt teri nokkis linnuke,
külmatunne andis järele.
Ükskõik, kui pisike on pesake,
peaasi, et oleks soe ja hubane,
et laual oleks toiduraasuke.
See hetk oli nii kaunike,
tühjaks jäi peopesake.
Nii soe tunne tuli südame,
tunne kui varajasel kevadel.
Nüüd saiapuru ja teri panin aknalauale,
kuulda on, kuidas linnukene koputab aknale.
Muretu
Muretuid päevi olemas pole
mitte ühtegi pole
kui ainult siis hetked
väikesed
Kui saaks olla üks päev
ühes kohas
kellegagi
ilma et mõtleks
ilma et peaks
ilma et vajaks
Kas see oleks muretu
sest tead
et hetked kuluvad
meeletus tempos
nagu liivakellaliiv
Saaks nii et elaks
igas uues hetkes uue elu
igas hetkes
"Tere ma sündisin"
elada kasvada küpseda surra
"Head aega ma lähen
järgmisse hetke
kohtume seal"
Oleks vaid see viimane hetk
kui muretseks
kahetseks
ehk isegi nutaks
mõtleks ja tunneks
oleks kurb
teaks
et järgmist hetke ei tule
Aga päev .....
Kookonisse *
Ma sulgun kookonisse
selleks ju talv ongi ju,
eksju
mitte põgeneda sellest krõbekülmast
ahju ees istumise valgusest
kus soojendad oma käpikutest välja võetud käsi
Ma ei jaksa enam
mu lapsepõlve read kiirusest,
mida kirjeldasin südamepuperdamise kaudu
lööb eriti tugevalt esile
Ma tahan Koju (kuskile)
sest ma ei jaksa hekseldada neid heinu,
mida mulle ette söödetakse
vaata seda ja toda mustrit,
nüüd siit ja sealt
ma pole savipottide valmistaja
anteeksi
Need, kes mind poriga loopinud,
ei saanud aru, et lumel on puhastav jõud
ja külmus teeb meid nooremaks .....
Vrõnn - vrõnn, raha vedeldub
Saada kütust läinud nurja
hinnamuutus teinud minust orja
tanklates ma numbreid vaatan
omaette vaikselt nutan;
vähe sellest, legitiimseks saab automaks
uuel aastal mul juba otsas jaks
oma elamist räigelt haletsesin
lisaraha saamiseks keha müüma hakkasin;
püksirihma muudkui kokku tõmban
plaan tseed endale luban
aga tegelikult tühi on pea
sest midagi paremat teha ei tea;
hakanud jalakäiaks linna peal
ja raske olla tööl seal
kütuse eest raha säästan
iga kord end tööle hääletan;
käinud toitu vähe ostmas
ja edaspidi purki sittumas
olen siis pigem masina .....
kas ma ikka tahan
ärkasin täna öösel üles
ja mõtlesin kas ma ikka
tahan saada raamatuks
kus trükitud tähtede seas
tuksleks mu süda
õitseks ära meel
jah ma tean mul
olemise eest
maksta teine on võlg
kui sul Petasmäe
mändides nõlv
lumine külatee
adra poolt küntud põld
lund täis taevas selle üle
saatjaks talv pikk külm
Kuhu?
Ruttan kuhu ruttan,
hiljaks jään - ei jää.
Tõttan, aina tõttan
kuhu, kas ma tean.
Ummisjalu võtma
iga hetke pean.
Koperdades ette
igat raskust nean.
Kõike pigem võtma
harjund inimhing.
Minagi ei tõtta -
annil kõrge hind.
Ruttan kuhu ruttan,
hiljaks siiski jään.
Maha teede mutta
minust ego jääb.
Elukogemus
Anna andeks, et mu
"koledus" hirmutas sind
võib-olla ilmusid sa ajas,
kui mul oli vaja inimest,
kes osutuks mu "päästjaks"
küllap nii vist proovisingi,
et oleksin "päästetava" rollis
Lahkusin kogemuse võrra
targemana
elukogemusega,
aga
sinu brutaalne ausus kangastub vahel mul
veel enne magamaminekut
Küllap sinus otsisin ma kedagi,
kelle kunagi kaotasin
seega see lugu oli algusest peale "võlts"
Armusin sellesse tundesse, mille ise olin loonud
Mehelik austus vähemalt eemalduda
Ei aita siin laibaketid,
kui mõlema südamed on
pommivaringus lagunenud
Ag .....
Jõuluaeg kestab
Jõuluaeg see kestab veel,
ta kallis on ja kaunike.
Kuuskedel on särts ja sära sees,
terve nädala veel jõulumenu keeb.
Õrnalt uksele koputab jõulumees,
mõni riigikogu uks on avatud veel.
Öötaevas helendab valge kuu,
ta küll kõver on,
kuid lai ja lahke naeratus suul.
Jõulukuu pakub veel armastust suurt,
andeksandmist
ja rahu uut.
Jõudu ja jaksu juurde veel,
et vana- aasta kannatusi poleks teel.
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske