Sõnale jalutuskaik leiti 12 luuletust
Jalutuskäik metsas
Sa vaata kuidas päike
puude vahel sillerdab,
lumi särab vastu,
taamal kuused hõbedaselt helgivad.
Metsarajad jälgi on tipitud täis,
nii palju metsloomi
ei ole tundnud, näind,
ega nagu jahimees, neid jälgipidi käind.
Osad jäljed tunnen ära,
hallivatimees, kes metsas elab
ja kolmikhüppeid teeb oma rajal,
need tuttavad mul ammugi.
Võsavillemi jälgi ma ei tea,
kas nüüd hirmust peitu pugema pean?
Oravapoiss lumme pillub paar käbi,
minu hirm sai kiiresti läbi.
Mõtted puhtad ja meel on hea.
Kärarikkast linnast vahel lahkuma peab.
Minema sinna, kus vaikus k .....
Jalutuskäik
vaatasin täna puid
mis armsalt kevade õrna soojust puude latvades paitasid
kohisedes,
mühisedes,
tuult polnud palju
aga see oli soe tuul
nagu tervituseks
kevade alguseks
vaatasin oja, mis vulises rahulikult jää alt välja
nagu ootaks uut algust
ja edenemist
sooja valgust
ma tundsin seda tunnet,
et aastate möödudes olen ikka see teismeline
kes kõnnib käimata radu
vahepeal kooliõpilased teda piilumas
ehk kas on tuttav nägu?
nagu matkaja, tee tallaja...
tuule tellija...
Jalutuskäik metsas
Kui läeks õige täna metsa,
sinililli noppima,
ülastega tutvust looma,
lihtsalt niisama kepslema.
Mets täis vidinat on täna,
nii ilus kõrval kuulata,
armas on ka metsamüha,
soojalt südant silitab.
Samblasüles on veel lund,
pole maasikate, mustikate tund,
Pistaksin neid põske mõnuga,
kuid selleks aeg peab olema.
Taevas pisut pilvi üles korjab,
laseb alla vihmasagara.
Pärast seda nii hea on olla,
tulen ikka metsa rõõmuga.
Armusin Su eksistensi
Armusin Su eksistensi
kuuvalgel ööl,
kui üheskoos pimikus ilmutasime pilte
möödunud aegade ärevusest
on meil seda taaka üldse endaga kaasa vaja võtta?
Lõhutud tundeid või
saaks me võtta kõik hea ja laduda selle
ühise elu vundamendiks?
Arglikud nagu kaks põldhiirt,
kauged, kuid samas lähedased,
kumbki oma põllu ääres...
Üksildasi jalutuskäike tegemas...
Tean, et oled muutunud,
aga mu hing tantsib koos Sinuga.
Talvine jalutuskäik
Lumi sillerdab päikesele vastu
sammud krudisevad
talvisel teel
Lumest sellist kargust õhkab
ahmiks sisse veel ja veel
Väiksed kitsejäljed rajal
vahest kitsepojad omapäi
Söögisõime heina pandud
kitseema valvab seal
Kuusepuud kõik käbiehteis
paksud lumemütsid peas
Orav silkab puult puule
küll on rahus olla hea!
Videvik vargsi ligi hiilib
kuusirp taevas laiutab
Külm poeb sisse sõrmikuisse
varbaotsi näpistab
Nüüd võin vantsida ma koju
hoopis teise tujuga
Loodusel on paeluv võlu
Vaata vaid ja imesta!
Jalutuskäik alleel
Lihtsalt jalutan kevadisel alleel
näe,keegi vastu jalutab veel
Pole näha naeratust
ei kuulda lahket teretust
Mutikene pargipingil
omaette nohistab
Vaikides ta saiapuru
lindudele pudistab
Pargiteel ei ole kiiret
aeg seal justkui seisatab
Puhtaks saavad mõistus,meeled
küll siis jälle naeratad
Lume ootuses.
Käes on detsember,
kuid puuduvad lume helbed.
Vahel mõned siiski tulevad,
järgmisel hetkel needki sulavad.
Võiks ju maha sadada valge vaip,
kaduda muru ja asfaldi laik.
Kaunis valge maa,
paremat tahta ei saa.
Romantilisel metsateel,
tahaks jalutuskäiku nautida veel.
Mitte mudasel teel tallata,
kui vihma asemel, lund võiks kallata.
Lootus jääb ,et tuleb ka lume vaip,
seni on üsna vesine see talve maik.
Ehk siiski valged jõulud tulevad,
lootused on need mis viimsena surevad.
Jalutuskäik mõtetest maailmasse
Kõnnin kenal kaldal.
Paremal iidne säng,
milles voolab kena vesi.
Rahulolust süttib äng.
Miks see vesi ei väsi.
Kuhu voolab, miks ta voolab.
Kas olengi loodud jalutama kaldal.
Otsiks silla ? Läheks üle ?
Ehk peaks sukelduma,
jooksma kaldal
voi kas üldse vaja seda jõge.
Äkki loodud mägedesse ma, vallutama tippe meeletuid,
seltsiks šerpa nõder.
Hõljuma hõredates pilvedes.
Üleolevalt vaatama alla
maailma katuselt.
Tööidüll
Algas legetatiivse kodaniku elu.
Ãra vaata enam pidusi ning melu.
Las vara ärkamine täidab su hommikuid.
Kildine jalutuskäik on ärkamisele bronnitud.
Vaheta riided, kiiret pole-vahetpole.
Kraba munchied ja astu päeva rõõmsameelselt.
Ainult tööta usinalt,
saa palka, söö ja maga.
Löö vãlja endast loll naga,
näita enda ûhiskondlikku kuuluvust.
Ymberringi vaid vatid,
šlangivad.
Ei kurda tegelt yldse,
почему я експерт жланг.
Töötempo on tappev,
tõmbab lausa tissi põletikku.
Päev on korda läinud siis
kui tunnikese saab teha toolil .....
Sa oled...
Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.
Oled mu vaikus kesk melu, hämar mu nurga taga.
Mu uneliivane mõte – soov, mis iial ei maga…
Mu nägu ja näpujälg võõrsil, mu kokku volditud kaart.
Mu alati terane pliiats. Riigipiir ümber mu saart.
Oled mu väärikas pildiraam… Tunne mu rinnal ja süles.
Mu pere, kes lõpuks ja viimaks
on leidnud mind maailmas üles.
/Mari*Uri/