Sõnale jama leiti 264 luuletust
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Õnnesoove pulmadeks
Sügistuules sõprust nüüd sõlmides
pooleks vaagige okkad ja õied.
Elu rõõmudest avaraks võlvige,
mõistke teineteist, toeks olge kõiges.
*****
Tänast õnnepäeva sära
hoidke argipäeva jaoks,
et ei tuhmuks tunded ära
ega siirus soosse kaoks.
Kallist kulda, kalliskive pole elus vaja.
Jätkugu vaid armastust kogu eluajaks.
*****
Tammed on tugevad sügistormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase tunnini.
*****
Palju on maailmas nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega laulusid,
palju on rà .....
Nüüd sirelitest sajab õitelund –
See kaunis põhjamaine ime.
Kas oleme me nõnda külmetunud,
Et õiedki meil saavad lume nime?
Ja õnne sirelitest otsida on hilja,
Tuul pillub õisi joovastavas melus.
Ei keegi oota kaunilt õielt vilju,
On õnneõis vaid tuule tujulelu.
Kas meie õnngi nõnda tuulele on valla,
Kas suudame ta hoida elusana
Kui nõnda raske mõista,andeks anda...
On hinges tühjus vaid...ja vihma kallab...
Hoian endale oma
Hoian endale oma tunded,
Et teid oma jamast säästa
Sest loen absoluutselt igalt huulelt
Et miskit ei saa enam päästa.
Elu vöimust vöimatusse vöida
Lihtsalt löpputusse igavuses söida
Kas on sul üldse mis sind nüüdseks veel köidab?
Kas elu möte on veel alles?
Kas midagi on sulle veel kallis?
Sest minu pärast vöiks pöleda köik mis siin salves!
Kahetsedes kahetsusi
Toites ainult neid masendusi
Otsides neid asendusi
Mis asendaks sind... Sest sa oled ikka veel mu peas!
supp
miks vahetasid
leiva
elu vastu
kübemed su väljasid
ei toida
kakadeemikud ei treeni
loomavaistu
ööliblikate päevad
seal ei
koida
piirmäärasid ja narratiivi-jama
pritsib tülikooli
iga luku august
saad pihta tihti
lapik-pika puuga
kui õiglaselt ei
hinda hinge-
kaugust
no mis me jälle
tollest
tühjast õunast -
ka koorituna kukub
vastu päid
määgime vaid oma
lahjast lõunast
vaikides lastest
kes meil sündimata
jäid
Sanya
Teeme elu värvilisemaks
Meil kõigil on kiire,
meil pole enam piire.
Kuid meil on kohustused,
tähtsamad kui ohutused.
Me teeme iga päev,
ühte ja sama,
see on meie jaoks kui tava,
kuid see on ju puhas jama
terve elu oleks nagu lava,
kõik vaatavad su kava.
Paraku emotsioonides pole ava
kõik on üks ja sama.
Me oleme kõik mõtetega
telefoni sees,
kahjuks meid ei huvita,
mis on otse ees.
Me mõtleme ainult enda peale,
kuid mitte enda tehtud veale.
Nii paljud vajavad ju abi,
kuid me ei saa omavahel läbi.
Me peame parandama ühiskonda,
laiemaks tegema teekonda,
ning rõõmustama oma perekond .....
Kaks tähtsat päeva
Kas me peamegi terve elu
ainult töötama,
kas jäämegi vanadust ootama.
Kas me tahame elust midagi muud,
oleme nõus avama oma suud.
Või tahame ainult raha
millest hakkab ainult paha.
Siin maailmas juhib võim
ära tule ütlema et raha
see oleks puhas jama,
kuigi sellest sul vist kama.
Meile on antud kaks tähtsat päeva,
meie sünnipäev
ja veel üks päev
millal saame teada,
miks me sündisime.
Selle päeva me peame leidma,
et mitte tervet elu maha sõita,
vaid enda jaoks maailm võita
oma tulevastele sellest koita.
Halb minevik ära heita,
et seda enam ülesse e .....
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Â
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Â
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Â
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....
Kirjuta mulle!
Ma pole Sulle ammu kirjutanud
Ka fesaris ei ole karjatanud
Â
Ma samas võiksin sindki hurjutada
Et võiksid ikka vahel kirjutada
Â
Et kuda elavad ka Harju vanad
Ja kas nad riimimist ka harjutavad
Â
Ka sellest, kuidas käisid purjutamas
Ja hommikul sind pohm, va lurjus, tabas
Â
Ka sellest, mis on elu varjutamas
Et mis on muutunud, mis „harju sama“
Â
Ja sellest, mis teil seal on karjuv jama
Ei ole nii, ma ilma harjund: kama!
Â
Ma tean, sul tähemärke on mustsada
Nad kirja tuleb panna nüüd, justsama
Â
Ei jää sust maha rida, jää sust rada
On kaotus suu .....
Femme Fatale
Ta ilu karge, jäine, põhjamaine,
kuid kedagi ei külmaks jäta see.
Ükskõik, kas fernet brancane või kaine
ta kiirgab soojust läbi kleididekoltee.
Aeg ei peatu,
kuid Gea on eatu.
Gea ongi tagurpidi aeG.
Kui kustub päevavalgus, kaob ka tema malbus,
ta pole mingi lambatall.
Üks pilk ning oled neetud, nii põrgulik ta veetlus,
just tema ongi femme fatale.
-Tiina Nuum-
aumees
kas mul oleks kahju
kui sa sureksid
ilmsi musta inglina
külla tuleksid
viibutaksid sõrme ja
patsutaksid pead
varjamata halbust
soovimata head
kas mul oleks rõõmu
kui sa elaksid
vaenaksid ja hingedele
süütust keelaksid
kohtumiste hirmus
pille neelaksid
kas mul oleks
ükskõik
Sanya
Oss..
Kõnnib,
käed taskus,
suits hambus,
suured sõnad kostuvad suust
muusika kostumas
bemmist, nii truult.
Kaunid sõnad suul,
lai naeratus näol
kogenematu neiu mõistuse
nii minema viia võibkorraks
või igaveseks tuul.
Tark saab õigel ajal aru,
et selline õige mees
ei ole.
Ei too ta sulle iialgi tähti,
kõike, mida lubab!
Ainult tekitab jamasid,
tülisid perekonnas,
kõige hullem,
et kunagi võid olla
teadmatult kadunud,
mullas või vanglas.
C.S.
põrgu kool
Kool on üks suur piinakamber
Peame iga päev orjama
õpside pilgu all
õpilased alluvad
nagu koerad
Ja saavad pahandada kui midagi
Sitasti teevad
Pxrsse kõik õpsid ,tired
ja koolid
Teeme kõike nii
kuidas arvame
Klassijuhatajad
paneme põlema ja
Kodused tööd
söödame loomadele
mitte midagi ei tee
tunnis kaasa
kui miski ei meeldi
siis paneme krillvarda
pxrsse kinni
Populaarsus
Ei see küüned enda poole maailm Peetrit huvita
Ta rõõmsalt tangot tantsib vesiliivas kummilutiga.
Ta ei leia kohta selles imelises keskkonnas
kus pop ja noortepärane on mitte sisu vaid särav pealispind
mitte mõtted tegude taustal vaid võistlus ühiskonnas
kus ei püüta mõista vaid sulgede järgi paigutataks sind
kus armastus tuleb palgapäeval ning lahkub siis kui
veinipudelist viimne tilk see pokaalipõhja tilgub
diskussioonid sisutühjad ning promille peavad omama
et meel, see oleks hea ja öödki mööduks tegusalt.
Aga,
Ei see pealiskaudsus-libanaeratustemaailm .....
Viimane peatus.
Silmis on külm pilk,
olen jäätunud,
Kui külmal talvel klaas.
Jäi puudu üks tilk,
ma oleks taandunud,
kuigi mu uhkus tambiti maha taas.
SEE oli tõesti see viimane piisk,
Mu niigi valutavasse hinge.
Heideti see kõige viimane liisk,
Jääbki minusse must masendav pinge.
Said tehtud teod ja öeldud sõnad,
Mis mürgised ja surmavad.
Ning nüüd sa teadma pead,
Et mu tunded pole enam hurmavad.
Sisemuses kõle ja vastik tühjus,
Pole mingit võimalust tekitada tuld.
Kõik see jama mu sees, üle kuhjus,
Päästev on ainult must, kohev muld.
Maivis L.
Nõid
Poolenisti poolitatult kiikasin su poole
silmanurgast, kui sa minu püüdlusi ei näinud…
Eristusid selgelt ülejäänud kirjust hulgast –
sinu otsinguks ja leiuks aega mul ei läinud.
Märkasin su kohal nagu läbipaistvat krooni –
oled kõrgelt sündinud, vist ise sa ei tea…
Minu ämbliksilmad näevad rohkelt kalliskive,
kuid madalamaks murust ennast tihtilugu pead.
Varjatu on varjamatult tunda kõige ümber,
räägib tõde valjemalt, kui arvatagi võid…
Tänan vaikselt, et sind tundma sain ja et sa minult
teisepoole suuna võtsid. Naiseks sai sul nõid:)
/Mari*U .....
Marjamaa
Kõik ei mahu marjamaale,
muist peab jääma karjamaale -
aga vaevalt hunnik rohtu
pakub muile küllalt lohtu.
Kes see jagab marjamaid
ja määrab piireks karjamaid?
Kes see ütleb, et kes mahub,
verstakive valmis tahub?
Inimeste sulle-mulle
hakkab pinda käima mulle.
Tundub, et on kari hulle
lahti pääsend lihapulle.
Maarjamaal ei trambita.
Siin raiesmikud rambita.
Kuid vaimuvalgustuse rist
veel vajab pikalt tassimist...
/Mari*Uri/