Sõnale jama leiti 264 luuletust
Kodutu
Ma nägin täna jälle,
meie ühiskonna pattu.
Lihtsalt vana naist,
kellel silmas oli pisar.
Mis oli ta ometi teinud?
Et nüüd Viru ees kerjama pidi.
Ma nägin vaid kurbust tema silmist
ja tundsin kaasa,
kuid aidata teda, mina ei suuda.
Hiljem tahtsin anda talle mündi,
kuid tädike oli kadunud, teenis vaid sendi
Uppunud pisaratemerre
Olen langenud pimedasse lõksu -
Auku, mis kaevatud SINU poolt…
Igaveseks kinnisesse ringi
Su tehtud ahastus mu vaikselt üles poob…
Igatsedes su häält ja puudutust
Istun pimedas, kaelas okastraadist kee…
Mille eest?...
Selle eest, et ootasin sult armastust…
Nüüd olen kaelani valu sees…
Räsituna põlvitan nõeltel,
Silmad nutust on kildudeks löödud…
Tunnen, justkui oleksin kuumadel sütel
Mu süda on tükkhaaval ribadeks rebitud…
Olen uppunud pisaratemerre
See on valus, kuid sinuta ma enam ei saa…
Kuid iga kord, kui sind näha tahan,
Lööd mu süd .....
Vaene-rikas eestlane
Kust see jama kõik meil pärit, küsida võiks Lennart Merilt
temaga ei saa kontakti, siis palumegi-
tule taevas appi,kas luukere pugenud on minu kappi?
Meil elu eestis täitsa korras,mis sest et suuremjagu tõõtab norras
Elektritgi me saame soomest, kotiga vist käime toomas
see ju meile bõrsil praetud, hindgi hullu kõrgeks aetud
vaene see kes ise loll, temast saabki prügikoll
kuid vaesuselgi häid on külgi, nii tihtipeale tundub mulgi
ei ole sa reklaami ohver, rahakott kui tühi kohver
ka annetusi sa ei jaga, see eest aga hästi magad
vaese hingel pole piinu, mis v .....
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Talihommik
Ma olin ammu unustanud juba,
et rahu annab taevaserva hõõg,
et talihommik vilistada lubab
ja metsahärmas hingab sügav rõõm.
Tuul uueks tormiks puhkab laante taga
ning valgeid laineid vaikselt kannab nurm.
Silmnäolt käib metsasihis umbne rada,
all jalge vajub lume pehme murd.
On puhkepäeva rahu kõikjal ringi,
ees raiesmiku seisatama jään.
Kriiks kostab metsamaja ukselingilt,
üks eksind puhang riivab männi pääd.
Siis mõne hetke vaatepiiril talub
silm päiksetõusus õhetavat lund.
Ning pikad varjud jooksvad üle palu -
maailm täis põhjamaiselt .....
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....
ka haige aju vajab puhkust,
kui väsind taga ajamast on uhkust.
Et millest- isegi ei mõista,
vaid hommikuti kükitades potil,
on tunne, et ei miski enam koti,
ja irvitades peeglist vastu vaatavat üht molu,
siis kriitiliselt hinnata võib vabalt oma eluolu.
sulehoidja
Hetk
Mis see surub mu kõhtu
kui kätte on jõudnud õhtu
iga õhtu sama jama
kuid miks käitun nii, et mul on kama.
Kuid tegelikult ei ole
see kõik on nii kole
see jutt see õlu see viin
see on täielik piin
aga ma ei ole seal
teistega koos peol
parem puhkan pead
et homme parandada vead
minu jaoks on see lõpp või algus
igatahes uus valgus
või ohverdada end teiste nimel
taluda seda vine
te ei tea, mis tunne see on
samas see tunduda võib jonn
kuid seda see pole
siin tõesti on kole
igatsen midagi uut
umbes nagu ruut
kolmes nurgas mina töö ja naine
ning nelj .....
Hinge libu
Mu süda on vaid sinu päralt
ja tekkinud on palavik,
sest olen nõnda alandklik
ning rooman põlvili sul järel.
JAH, olen loll ja loodan palju,
ning ise ennast piinan ma,
sest mulle pole vastan'd sa
ning süda mul ei mõista nalja.
Kord tundsin endas lootust, õnne
sa rääkisid, et siht on sama,
ei aja sa mul' mingit jama-
see oli väga hea tunne...
Kuid mulle tundub, et teed vaid nalja,
sa väldid meie vestlusi
ning suhtled justkui vägisi-
ma ei läe' korda sulle kuigi palju.
Ei usu enam ma su antud lubadusi
mis mesimagusad nagu sa isegi.
Sest haiget teeb k .....
Otsingul
Ma vaatasin ette ja vaatasin taha
puu otsa vaatasin ning põõsa taha
surfasin netist ja tsekkisin klubist
otsisin korra ka kesköisest pubist
ühega käest hoidsin ja vaatasin silma
teisega kirusin kehva suvist ilma
mõnega käisin teatris ja istusin kinos
trehvasin rullirajal ja hängisin autos
üks oli liiga noor ja teine liiga vana
mõnel nõme töö, mõnel auto väga jama
kes väljast paistis ilus sellel kole iseloom
kui muidu oli tore, selgus, joob nagu loom
kel kõike tundus olevat sel mõistust jälle vähe
ja päris igaühega ju välja ka ei lähe
nii ma nüüd i .....
Sisemine hääl
Merd kattis kurblik vaikus
ja kajakad lendlesid vete pääl,
lain'te kohal armastus kaikus,
minu kõrvu paitas vaikuse hääl.
Tundub, kui lõputu rahu,
otsekui maailma tagumine äär.
Siin istun ja lunastust palun,
vaid me hing on ju see, mis jääb.
Ma ei tea, mis mind sunnib,
mis mind tagant tõukab ja ähvardab.
See vastu minu tahtmist punnib
ja kui leek minus uuesti lahvatab.
See käsib taaskord mul võtta,
võtta oma süda värisevasse pihku
ja joosta tagasi tunnete sõtta,
et jälle võiksin tihkuda nuttu.
Ei oska ma öelda sest lahti
ega niisama minema ajada. .....