Sõnale janu leiti 188 luuletust
Ärkamine uuele elule
Kui sind neelab elukeel
Ja ummikusse jookseb meel
Kui sul hing on murest must
Ja südamel pole kannatust
Siis mõneks ajaks silmad sule
Eneses kustuta kõik tuled
Lase vaikusel end ellitada
Pisaratel puhastada
Küll siis tunned janu suurt
Juhid ise elu uut!
Kolmas soov
Laev karil, saarel keset eikusagit
kellegi pudel on uhutud liivale
elust märki pole siin mingit
aga kaart pudelis viib imede koopale
seal, kus on džinni lamp;
õhus on paksult maagiat
jõidsin varemete tagahoovi
õõnsuses on aaret ja reliikviat
džinn, täida mu 3 soovi
ei taha siin enam olla;
on see kurjus, mis mind siia tõi?
templisse poetatud tükk universumi
tagasi endist elu saada ei või
hoian nüüd väge, murran aegruumi
tseremoonia on alanud;
vaatan sisse oma hinge
olen väljavalitu, Üksainus
vanadusse ei lange
kolmas soov elab minus;
olin eksinud .....
Norus peaga lillekene
Norus peaga lillekene
kes on sul liiga teind?
Nii madal on sul mullakene
kas kasta sind ma võin?
Üks väike,väike putukas
siblib lilleõie peal
ja mullast välja upitab vihmauss
Näe,seal!
Tip,tip,tip,tip vihmakene
peenelt udutab
õrnalt,õrnalt kuulda on
kuis ööbik laksutab
Norus peaga lillekene
vasta mul, kui võid!
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Kiä ma olõ?
Ma olõ tuu hing,
kes käve kakupujana imäle unen ütlemän,
et olõ valmis, varsti ma tulõ.
Ma olõ tuu lats,
kes löuti Männisaarõ mõtsast
ütesä kuud pääle vele pulmi.
Ma olõ tuu tütrek,
kes läts Karlova treppest üles uma punatsõ papikohvriga,
mis oll veereni sõsara antuisi pluusõsit täüs
ja nakas opma, kuis tõisi opada -
tiiä es eski midägi.
Ma olõ tuu noorik,
kes jäeti katõ latsõga -
üts käekõrval, tõne viil süäme all,
a säänest oppusõtundi raisata ei egäüte pääle!
Ma olõ tuu naanõ, kes läts katõ tütrega
Kõrvõmaa kurõ .....
Su hõõgvel õlad
ja kuhu panna need
palavikku jäänud sõnad
Su hõõgvel õlad need
ahastusest vettind hetked
õnnejanus suu
see nukrus päevi kestev
neist paberile saanud read
kui meel ei tea nendega
mis teha laup kuum
päev otsa sai
tornis kell lõi õhtu sisse
jumal tänatud
nii ongi hea nüüd padjale
saab panna pea tunda
tagasi on sama ilmaruum
tsüklist „Poisiiga“
Kirvetöö
Kui töö maksab hästi
siis sellese ka kirja panen
ei saa midagi minna valesti
uue objekti nimel janunen;
pole vahet, kas päev või öö
ikka ustava riistaga käin
olla puid lõhkumas on mu töö
mõnda kohta kauemaks ka jäin;
mõeldakse palju, et miks
ma nii hilja ka tagasi tulen
mõne tõsisema raietöö autoriks
ja seda ainult mina olen;
nad annavad mulle numbri kätte
täiskuu paistab taevas
ja kui astun sinu ette
on uus kirvetöö mul kavas;
nad helistavad ja saadavad
mõrtsukas oma ohvri teraga klobib
ning nad pärast mõrva maksavad
on palju verd ja pappi, .....
endaga ent mitte inimene
päevagi ei möödu
kui kurgus poleks
tõe ja ilu janu
rinnus elu pärast valu
see ei lõpeks endale
palud suu
hääletult vahel anub
mis oleks inimene
ilma nendeta
kirik ilma kellata jõgi
ilma kraavi oja veeta
lilled oma õitsemisega
ise saavad hakkama
järv kalade hoidmisega
tuul pilvede vihmaga
ent mitte endaga inimene
kellelt küsida kui kaua veel
hetk sellest õnnest
ei täitu iial sellest
enam nõnda hing
kui käsi puudutas
kogemata Su õlga põske
sõnu kuumi sosistas siis
Sul kõrva mu janus meel
pilk õitsemisest säras
me olime kui arust ära
me armastuse kuldne valgus
hetk sellest õnnest
kui veelkord päevas tarduks
Vahel olen mõttetu vahel tänulik
Ei tahtnud tookord
ei pidu pidada ei lõbu
ma tahtsin et mu mõtteid olemas ei oleks
kõik unustada tahtsin
Jõin mere ääres merest maheviina
jõin ökoloogilisest hiigelpitsist
jõin läbi nõnda rohe õlekõrre
et oli olematu jala jälg
Kesk joomist haaras aga
mul haaras õlekõrrest keegi
ei- mitte janune vaid uppuja
ei lahti enam lasknudki
Ohh issand- vaatab mind
miks ta vaatab nõnda
vaatab- ise ette heitev kurb
vaatab- silmist üdijoobunud
Teeme väikest viisi juttu
selgub et südamesugulane
tundis kangesti kaasa- mul mainis
võib võtta mu mõtted mult ise
.....
Armastus
Ta oli armas, hell ja hea,
kuid elupöörises ta kaotanud pea.
Kuhu ta läks- ei tea,
ootama kogu aeg pean-?
Ta lõhn veel voodis ja riiete peal,
ükskord pessu viima nad pean.
Ei unustada püüa ma sedasi,
mul vähem valu on niimodi.
Ta süda polnud ju murdunud,
ega võõrast ta taga ajanud.
Hinge tal vist miskit vaevand,
kuid ta iialgi ei kaeband.
Ära ma ei suutnud tunda
tema hingevalu suurt.
Tahtis mind vist kõigest säästa,
pimestas meid armastus suur.
Siiski loodan armsa tulemisse
ei mu süda jäta teda unarusse.
Ükskord koidab ilus päev
ja taas me ühenda .....
siis kui ma patse kandsin
Juunihommikul kell neli
elu heldus ja imelisus
päästke mind ära
seekordki iseenda käest
kes kordki elus
üleni on olnud õitsemises
joobnud elu imest
vere kirest
sel käed pane ümber kaela
koos temaga nuta ja naera
*
kui lahkub õite ilu
tuleb vere ligi
päikese ja mulla heldus
hinge kriibib
nende pelgus
unub
end pillata et oled saanud
õite lumme
ilujanust juua
hetkist kuldseist
*
oled Sa kunagi
ennast pesta lasknud
puhte ja eha valgusel
hingel täituda
nende malbusest
proovi
L o b a I
kust sina tunned minu vanaisa,
ja miks mina tean su vanaisa,
nimepidi -
ma lootsin igati, et mina ometi
seda ümbriku ei sulle ega talle edastama ei pea
see kõik muutub kuidagi liiga läbipõimunuks
või ongi see 5D millest räägivad
või oli see ammu juba nii
et ülikooli lõpuaktusele tuled
raamitud õlimaaliga minust
me ise lõime selle reaalsuse
nagu maatriksis
ja nüüd need teised,
korraldavad oma käitumist selle järgi
justnagu nad teaksid
ei julge sugupuud uurida,
äkki avastan midagi,
mis on liiga lähendane, et endale tunnistada
äkki sa oled hoopis mu ven .....
