Sõnale janu leiti 208 luuletust (copied)
Armastus
Ta oli armas, hell ja hea,
kuid elupöörises ta kaotanud pea.
Kuhu ta läks- ei tea,
ootama kogu aeg pean-?
Ta lõhn veel voodis ja riiete peal,
ükskord pessu viima nad pean.
Ei unustada püüa ma sedasi,
mul vähem valu on niimodi.
Ta süda polnud ju murdunud,
ega võõrast ta taga ajanud.
Hinge tal vist miskit vaevand,
kuid ta iialgi ei kaeband.
Ära ma ei suutnud tunda
tema hingevalu suurt.
Tahtis mind vist kõigest säästa,
pimestas meid armastus suur.
Siiski loodan armsa tulemisse
ei mu süda jäta teda unarusse.
Ükskord koidab ilus päev
ja taas me ühenda .....
Sa oled mu pea sassi ajanud,
sind ma ainult vajan.
Ootan sind nii päeval kui ka ööl,
mõtlen sulle kui oled koolis või tööl.
Kui pole sind siin minuga, siis igatsen ma sind.
Loodan, et mõtled sa nii nagu minagi.
Igatsen su olekut mu lähedal.
Ootan su hääle kaja mida nii väga vajan.
Sa oled päike, sa oled mu kuu.
Kui oled mu juures ei vajagi ma muud.
Ma tunnistan, et olen armunud sinusse,
kui sind ei ole siin siis on, see piin.
Tahan olla sinuga kõikjal, kus oled sa,
aind oma mõttetest välja ei saa.
Mis pean tegema nüüd ma.
Unistan sinust nii päeval kui ka öö .....
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
Libajõuluvana
Jõuluvana saabus meile
juba üle-üleeile.
Lubas kinke õigel päeval,
kui vaid võiks ta meile jääda.
Nahka pani piparkoogid,
keeksi peale uhas moosi.
Ära sõi kõik vorstid-kapsad,
sügas teleka ees vatsa.
Januks glögi peale rüüpas..
Oh, kuis kõik see ära tüütas!
Norskas nii, et kajas maja,
päkapikud ajas ära.
Jõulud kätte jõudsid viimaks.
Kas ehk lõppevad need piinad?
Vana kiirelt vehkat tegi,
ei saand me kinke ega glögi.
Ainult vannituppa jättis
habeme - no küll on petis! -
kirja ka: "No kas ei meeldi?
Uhke kingitus ju seegi!"
Minuga on hästi
seisin tähtede all
siis kui kõndisid ära
kas näed kui hall
on see suveöine sära?
nii lähedale sa pugesid
ma ei saanudki aru
enne kui ära sa kõndisid
südametesse jäi valu
ma naeratan sest
kõigile on parem
oh ära minu pärast muretse
valu olen varjanud ka varem
mul on hästi kõik, armas sõber.
oma armsamale
kuu paistis Su rindade pääle
olime eluga jõudnud
mere äärde
augusti hiigelkuu
muud midagi polnud
enam taeva all
kui Su rindade
kahvatu kumerus
öö hele sumedus
kuu paistis Su rindade pääle
valgus sosinaks häälde
pani hõõguma
vere kohmetuse
nii valus too valgus
oma otsatuses
ei olnud õhtus
midagi muud
kui mere kohal
see hiigelkuu
me üksteise janus
keha ja suu
Pangodi järv Petasmäelt
mets on võtnud kinni
ümbert järve kaela
hing jääb sellest kinni
hõiskab nutab naerab
ent sina pole järve vesi
mis peegeldab pilvi
kaldapuid
hoiab kalu salakesi
joodab kuppude
kuldseid suid
sinule on kaasa antud
iga päeva ühes pandud
ilu janu tõe palang
sõna palav
hingevalus silmavesi
Armastan Sind
Sa ütled: "lase lahti", ma ütlen, et
ma ei lase
Sa kordad ennast veel ja see tundub nagu mäng
Sa tahad mind eemale visata nagu rõõmsa kutsika,
kes oma peremehega mängima on tulnud
Et Sul pole aega,
et Sul pole aega selleks naiselikuks segaduseks
ja tunnete mölluks ja oma pea kaotamiseks
Sa kardad
Aga kas ma vähem kardan?
Samas milleks armastust karta, kui armastus on meie põhiolemus
Samas seda peaksin mina teadma, kes ma Sind olen eelnevates eludes
hüljanud, välja jätnud ja kriipinud Su südant ja hinge
oma kriitiliste sõnadega ja mõistmatusega
Mul ei olnud si .....
õhtu maal
kuu küpse odrapõllu kohal
rohi kastest märg
nii juba mitmel õhtul
hetk kui tarus mesikärg
meeltes ammu unund lõhn
üksik ritsikas
üleni vist siis
kui olin alles laps
tee ääres raudrohu
valge õis helendumas öös
männimetsas veel vaid alles
vaigust lõhnav päeva hõõg
see valgub õhturahus
omasoodu verre
jääb sinna ööks terveks
*
mu sõrmed janunesid
Su puudutusi
üle riigipiiride
lumiste mägede
nad ulatasid unes
üksteisele käed
me silmad seda näeks
me selle sisse jääks
Rõõmus suvi kestab veel
Las jalakene kepsu lööb,
las suukene joodeldab.
Lase südamel rõõmud valla,
las tuul su meeltes möllab.
Korja lilli põllult, aasalt,
liugle mööda metsateed.
Võta linnulaulud kaasa,
võta kõik, mis rõõmu teeb.
Liblikate lendu vaata,
kuula ritsikate sirinat.
Viska pilku rohu alla,
otsi punetavat maasikat.
Suvel magusam on elu,
taaka vähem südamel.
Suvel suurem elujanu,
mõelda ja uinuda vabas looduses.
Suvering saab varsti otsa,
kuid rõõmud jäävad südame.
Ei ma enam kiirelt tõtta,
elus on palju ära teha veel.
Kevadteed
Mu jalg veel tallab kevadisi radu,
käia teid, neid on sadu.
Teeveerelt lilli korjan kokku,
lugematul arvul linnuviise kostub.
Mõni tee on sirge, pikk
ja lõppu pole näha,
mõni aga keeruline,
singa-vongatega.
Kevadteid ma tallan.
mulle meeldib see.
Teepervelt lilli korjan,
heliseb viisike.
Kraavivesi päikses sirab,
lilled janused-.
Kastan lilled kraavivette,
süda lööb õitsele.
Nii palju ilu ja rõõmu
on pakkuda kevadel.
Nii palju kauneid mälestusi
on kevadradadel.
Korjan mälestusi kokku,
igal kevadteel,
sest iial ei või teada,
mil ta viimane.
.....
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....