Sõnale janu leiti 208 luuletust (pop)
Mida Sa Türa Teed!?
Mida SA türa teed?
Hipi kalkar; shikilt narkar;
litslik maakas; ambaali kargas;
Mida sa Türa teed!?
Autoriteet? Inimkonna Lohviku dieet;
Alla käinu mentaliteet; Kuningas oma Pasa sees;
Nii, et käi vittu! pugeda,et äbarikule meeldida?
Tõeline värdjate planeet; kelle uhkus-ülbus ära hellitas;
ei mingit perse lakkumist siit; otse jalaga kobaraisse;
vot see on aus stiil; arva mida tahad; sassis tropp;
terve elu vältel su pea ainult täis paska- Ennast alla laskmas;
sest teised kõik siin kartsas on sellisest käitumisest killukese haarand;
Eks kõik on õigustatud; vastu kar .....
Sind ootan
Seisan toas akna ees,
südamerütm pulbitsemas.
Ootan sind,ise teades-
sa tuled,mind armastad.
Puudeharud maja ees
kõrgustesse end sirutavad.
Sooja kevadtuule käes,
lehed päiksekiiri püüdmas.
Klaasi taga muru rohelus
võilillede kollases kumas.
Lindude tiibade puudutus
õrnalt oksi riivamas.
Autosid ärevalt jälgin,
sealt tuttavat otsides.
Haaravad silmad neid kõiki,
seda õiget leida lootes.
Ei jahtu kirg rinnas,
tahan sind endiselt.
Rahutu keha janunemas
su hellituste järele.
Kuumi suudlusi igatsen,
kallistusi veelgi ihkan.
Ootan südame põksudes,
s .....
Sündmus
vahutav lehemere küllus
jahedalt tumeroheline oleng
kõik januneb ja möllab
tormised lained on tuules
pekslevad linnud ja see
kõrvu lukustav mürin
pihlakas jääb vait
eemalt kannapöördest
lehvib kask oma vihmatantsu
välgust lendavad kolm lindu
puhkev roos, puhvis põõsad
teravad torkeid plekikirin
värske mattev õhk ja juba
ta nutab oma nuttu
kõik sai vabaks
see valu mis lööb hetkeks
läbi lihast luust
hullud üha rohkem
pigistad viimsegi mis su sees
vaikselt kerib nututantsu
ärkab valu mis su sees
nagu süst närvi ja juba
tantsingi selles vih .....
monotoonne argipäev
Väsinuna argipäeva monotoonsest vaevast
kõrbes otsin merd ja püüan leida oma laeva
higipiisad oma aega leemendavad näos
andke juua...janusse end kukuvad kõik käod
tülgastunud igapäeva monotoonsest jutust
kõrbelilled viimast janu joovad õhtu nutust
vihm end peidab pilve taha..alla miks ei saja?
kuivab lill.ja puu. ja leht. sest armastust on vaja
liiga palju jõgesid on vooland elumerre
liiga vähe elu jäänud Elusale verre
liiga palju õisi langeb janusena maha
väsinuna ei saa joosta silmapiiri taha...
Heliriin Puistamaa
Oodatud lumi
Kell raskelt astus kesköö viimast tundi
sa minu kõrval vaatasid vist und
ma tundsin meid ja vabaduse sundi
nii lahkusin, et leida oma lund.
Vallutasin mitut moodi mäge
kukkusin ja üles tõusin taas
uus olemine, tunne oli vägev
kõik lõppes ikka ahastuses maas.
Rändasingi aastaid elujanus
mõnd leidsin, palju rohkem kaotasin
sai tühjust täis mu olemise anum
sängi puhtad linad laotasin.
Tulid jälle. Taas kord minu nimel
me voodis nägid väsinuna und.
nüüd mõistsin meid ja armastuse imet
siinsamas sadas igatsetud lund.
Heliriin Puistamaa
homne päev,eilne raev ning tänane vaev.
Andesta,et sust ikka mõtlen,unistustes
Sinu eest võitlen.
On see õige või vale,seda ei tea.
Tundub,et mul lihtsalt ei vea.
Justkui ammutad mu janu,ent tekitad suurt valu.
Oled minu homne päev,eilne raev ning tänane
Vaev.
Andesta,et sinust kinni veel hoian,
Sind tagasi saada püüan.
Raugelt kostmas minu hüüd,seda kuuled
Ka sina nüüd.
Koitma hakkab päike,laulu
Laulma hing mul sees.
Oled minu homne päev,eilne raev ning tänane vaev.
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
Armuke
Üks varjatud pilk
Ja teeseldud reaalsus
Üks hiline suudlus
Ja kaotatud teadvus
Üks ühine kirg
Mida lihtsalt ei peata
Üks üksindushirm
Mida ette ei teata
Üks loobumispüüd
Ja kasutu tõrksus
Üks ahhetushüüd
Ja mõistuse nõrkus
Üks sõprusemärk
Veel üks janune suudlus
Seljast libisev särk
Nönda valelik truudus
Üks valgenev päev
Ja ühised lepped
Üks segadusmäng
Ja kaduvad hetked.
amps
Vabanda, kuid hammustama pidin sinust tükid
Ise oled süüdi, et nii maitsvana mul näid
Osakesed sinust oma südamesse lükin
Suu maiustuste jälgedest teeb puhtaks kleidikäis.
Vabanda, et ahnitsedes neelasin su alla
Põhjani vaid sõõmuga ma janunedes jõin
Olid mulle mereks, mina jalutasin kaldal
Teadlikult sus uppusin, mu süles maale tõid
Vabanda, et mõnikord mul puudub sinu-isu
Tead ju küll, et tujukana unustan su sära
Ometi jääd alatiseks pakendiks, mil sisu
Ostan sokolaadi, muidu söön su lihtsalt ära.
(Heliriin Puistamaa)
Ootan juba..
Pime tuba,süütan küünlad,
sind ootan,olen valmis...;
avan akna,suure,laia,
valge lina minu voodil.
Küünlaleegid minu toas,
sa neid näed,on kindel see...;
väljas pime,tähed taevas,
ootusärevus sees keeb...
Varjud lae all tantsimas,
on vaid katkematu vaikus;
olen voodis,valgel linal,
tean,et tuled ja et...nõustun...
Õhk võbelema paneb leegid,
sa tulid,riivad akent;
liugled tasa,on vaid sosin,
kui mu nime vaikselt ütled.
Pulss mul kiire,värin sees,
oled kõrval,tasa hingad;
tean,mis tuleb,mis on ees,
olen valmis,ootan juba...
Sinu huuled minu kaelal,
.....
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
Roosiaed
Ämmamamma kaebles, et mul pole üldse väge –
kas selja pööranult saab tõesti silma vaadata...?
Olen hoolsalt varjanud veealust jäiset mäge,
mis hakanud on viimaks sinu paistel sulama.
Ma ei jahi tolmurulle ega küüri nõusid
igal võimalikul vabal kaunil eluhetkel -
ja ei torma korraldama, kui just äsja tõusin…
Olen hoopis roosiaianuusutamisretkel!
Kastan oma veega õite pakatavaid pungi,
julgustades teisigi teeäärtest noppima…
Ning kui vähekegi saan, siis muudan ämma tungi
oma takjanina minu aeda toppida!
/Mari*Uri/
.....
Sinine taevas
Sinine värv me taevas,
meie inimesed aastaid olnud vaevas.
Rabelenud ja vaeva näinud,
unistused oma pead käinud.
olla vabariik ja oma inimestele kuuluda,
soveti ajast proovinud tuulduda.
Must peaks olema rahvajuhtide süda,
kes rahva juhtidena on koorinud ise seda.
Seda kõike mis peaks kuuluma eesti rahvale,
taskutesse ajanud mis peaks kuuluma rahvale vahvale.
Oma riik ja omad sümbolid
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Mis on see.. armastusega seonduv
Ütle, ütle veel naine mulle, mis on see armastus?
Mis mul hingel ammu kripeldab.
On see salapärane viirastus,
mis valus on ja see, see nii nii hingel valutab.
Anna andeks kõik mu vead,
selles elus mis tehtud saivad.
Need kummitavad ja sain need seltskonnast sead,
ning unenägudes kummitamas tihti mul käivad.
Ütle, ütle mees, mis on see truudus,
mis enamusi nii armukadedaks teeb?
On see teise naisega, see magus suudlus,
või viha, mis sellest tulenevalt potis keeb?
Need pikad teed, mis ammu said sinuga käidud,
On need möödas, või on need unistustes kinni.
Sinuga .....
vaikus gehennas
ei ole minevikku
tulevikki kaotsis uduhõlmas
kruustangide vahel muljutud kolp
igavuse läte
saatuse vesi tööd ei künna
kui ees on tühi valus hing
oo laidate maha mu sälgatuse
matate soppidesse
millest isegi õhk läbi ei murra
aga keha mis hingega koostööd tegi
vaime tappis verd janunes kirikuid põletas
tema te rebite lõhki ja
toidate tähtedele
ja alles jääb vaid
hele lootus
olemise pisaraist