Sõnale janu leiti 208 luuletust
Petetud
Sa petsid mind, mind ja igaüht – oled terve aeg vassinud,
Oled varjanud oma palet, uskuma pannud uskumatut
Oleme kõik, alistudes, lootuse oma hinge pressinud,
Ise sellesse kõige vähem uskudes, nähes seda kui sobimatut.
Aga su valed tulid välja, jah, kõik tuli ilmsiks... valelik Maailm!
Nähtamatud lilled Algeronile.
Palun, siin on sulle lilled Algeron,
Võta need endaga kaasa!
Aseta nähtamatusse klaasi,
Sule kristall selgesse vette!
Palun, siin on need nähtamatud lilled,
Nähtamatusse vaasi...peaaegu hoomamatu lõhnaga.
Nähtamatud lilled, nähtamatus vaasis-
kristall selges vees.
Jätavad endast nähtmatu märgi
Olematus olevikus.
Kas Sul on janu Algeron?
Rüüpa sõõm eluvedelikku
Nähtamatust vaasist ja tunne,
Et nähtamatud asjad olematust maailmast
On reaalsemad, kui nähtava maailma
Jämekoelised avaldumised.
Ell Jott 2008
Teadmatusega homsest...
Ma kõndisin ääretus tühjuses
Pimedas linnutee serval…
Otsides valgust, janunedes soojuse järele.
Nagu mäng, mil keerutad õnneratast
Astusin galaktika tolmus.
Ainult valikud on meie ees…
Õiged-valed, kas on sellel üldse tähtsust?
Kas on vaja mürgitada meelt
vaadates kõverpeeglisse…
Otsides olemasolevaid vastuseid-
Gravitatsiooni poolt väändunud tõest.
Kas on mõtet ekselda kaugel
Püüdega lahendada mõistatust,
mis on elus tähtis?
Aeg voogab läbi mu elu
Viies kaasa tükke mu hingest.
Lammutades hetke, milles olen ärkvel.
Ma ei näe und selle .....
paaritus
köida mind
muidu lagunen koost
kuni uue joogi
janusele tood
sumisevast soost
kata mind
kuni vähemalt pooled
pilkude nooled
on endale leidnud
uue ohvri
keela mind
muidu tantsides lendan
ja kaotan päriselt enda
sinna kuhu
kuuluvad paaritud
saada mind
kuid ära puutu
kuni näen oma
päästvalt pimedat
aknaruutu
tänan sind
Sanya
Kallis `ekraaniinimene`
Mis asi see on,
kui sa valid minu silmadesse vaatamise
asemel ekraani?
Nii, et kui mööduksid külmunud hingest,
jätaks ta hooletult möödudes kraavi.
Mis ilmas sa elad,
kui hommikusöögilauas on ainuke vestlus
Sinu jaoks illusoor piiksuvas seadmes?
Ei, sa ei küsi, ei huvitu,mis toimub neis kaastundlikes
alati sinuga sammunud nördinud sõprade peades.
Mis rõõmu sa tunned sealpool olematut elu, kus
laiub vaid tühjus ja lämmatav vaakum?
Kuid Sind ju ei ole ja vastused puuduvad, tundud mul nüüd
nagu janus Kurakum: tühi ja kuiv, ära kaotanud enda.
Loodan taasavastad .....
Armuke
Üks varjatud pilk
Ja teeseldud reaalsus
Üks hiline suudlus
Ja kaotatud teadvus
Üks ühine kirg
Mida lihtsalt ei peata
Üks üksindushirm
Mida ette ei teata
Üks loobumispüüd
Ja kasutu tõrksus
Üks ahhetushüüd
Ja mõistuse nõrkus
Üks sõprusemärk
Veel üks janune suudlus
Seljast libisev särk
Nönda valelik truudus
Üks valgenev päev
Ja ühised lepped
Üks segadusmäng
Ja kaduvad hetked.
Mis on see.. armastusega seonduv
Ütle, ütle veel naine mulle, mis on see armastus?
Mis mul hingel ammu kripeldab.
On see salapärane viirastus,
mis valus on ja see, see nii nii hingel valutab.
Anna andeks kõik mu vead,
selles elus mis tehtud saivad.
Need kummitavad ja sain need seltskonnast sead,
ning unenägudes kummitamas tihti mul käivad.
Ütle, ütle mees, mis on see truudus,
mis enamusi nii armukadedaks teeb?
On see teise naisega, see magus suudlus,
või viha, mis sellest tulenevalt potis keeb?
Need pikad teed, mis ammu said sinuga käidud,
On need möödas, või on need unistustes kinni.
Sinuga .....
vaikus gehennas
ei ole minevikku
tulevikki kaotsis uduhõlmas
kruustangide vahel muljutud kolp
igavuse läte
saatuse vesi tööd ei künna
kui ees on tühi valus hing
oo laidate maha mu sälgatuse
matate soppidesse
millest isegi õhk läbi ei murra
aga keha mis hingega koostööd tegi
vaime tappis verd janunes kirikuid põletas
tema te rebite lõhki ja
toidate tähtedele
ja alles jääb vaid
hele lootus
olemise pisaraist
Roosiaed
Ämmamamma kaebles, et mul pole üldse väge –
kas selja pööranult saab tõesti silma vaadata...?
Olen hoolsalt varjanud veealust jäiset mäge,
mis hakanud on viimaks sinu paistel sulama.
Ma ei jahi tolmurulle ega küüri nõusid
igal võimalikul vabal kaunil eluhetkel -
ja ei torma korraldama, kui just äsja tõusin…
Olen hoopis roosiaianuusutamisretkel!
Kastan oma veega õite pakatavaid pungi,
julgustades teisigi teeäärtest noppima…
Ning kui vähekegi saan, siis muudan ämma tungi
oma takjanina minu aeda toppida!
/Mari*Uri/
.....
Sündmus
vahutav lehemere küllus
jahedalt tumeroheline oleng
kõik januneb ja möllab
tormised lained on tuules
pekslevad linnud ja see
kõrvu lukustav mürin
pihlakas jääb vait
eemalt kannapöördest
lehvib kask oma vihmatantsu
välgust lendavad kolm lindu
puhkev roos, puhvis põõsad
teravad torkeid plekikirin
värske mattev õhk ja juba
ta nutab oma nuttu
kõik sai vabaks
see valu mis lööb hetkeks
läbi lihast luust
hullud üha rohkem
pigistad viimsegi mis su sees
vaikselt kerib nututantsu
ärkab valu mis su sees
nagu süst närvi ja juba
tantsingi selles vih .....
Sind ootan
Seisan toas akna ees,
südamerütm pulbitsemas.
Ootan sind,ise teades-
sa tuled,mind armastad.
Puudeharud maja ees
kõrgustesse end sirutavad.
Sooja kevadtuule käes,
lehed päiksekiiri püüdmas.
Klaasi taga muru rohelus
võilillede kollases kumas.
Lindude tiibade puudutus
õrnalt oksi riivamas.
Autosid ärevalt jälgin,
sealt tuttavat otsides.
Haaravad silmad neid kõiki,
seda õiget leida lootes.
Ei jahtu kirg rinnas,
tahan sind endiselt.
Rahutu keha janunemas
su hellituste järele.
Kuumi suudlusi igatsen,
kallistusi veelgi ihkan.
Ootan südame põksudes,
s .....
Ootan juba..
Pime tuba,süütan küünlad,
sind ootan,olen valmis...;
avan akna,suure,laia,
valge lina minu voodil.
Küünlaleegid minu toas,
sa neid näed,on kindel see...;
väljas pime,tähed taevas,
ootusärevus sees keeb...
Varjud lae all tantsimas,
on vaid katkematu vaikus;
olen voodis,valgel linal,
tean,et tuled ja et...nõustun...
Õhk võbelema paneb leegid,
sa tulid,riivad akent;
liugled tasa,on vaid sosin,
kui mu nime vaikselt ütled.
Pulss mul kiire,värin sees,
oled kõrval,tasa hingad;
tean,mis tuleb,mis on ees,
olen valmis,ootan juba...
Sinu huuled minu kaelal,
.....
Oodatud lumi
Kell raskelt astus kesköö viimast tundi
sa minu kõrval vaatasid vist und
ma tundsin meid ja vabaduse sundi
nii lahkusin, et leida oma lund.
Vallutasin mitut moodi mäge
kukkusin ja üles tõusin taas
uus olemine, tunne oli vägev
kõik lõppes ikka ahastuses maas.
Rändasingi aastaid elujanus
mõnd leidsin, palju rohkem kaotasin
sai tühjust täis mu olemise anum
sängi puhtad linad laotasin.
Tulid jälle. Taas kord minu nimel
me voodis nägid väsinuna und.
nüüd mõistsin meid ja armastuse imet
siinsamas sadas igatsetud lund.
Heliriin Puistamaa
monotoonne argipäev
Väsinuna argipäeva monotoonsest vaevast
kõrbes otsin merd ja püüan leida oma laeva
higipiisad oma aega leemendavad näos
andke juua...janusse end kukuvad kõik käod
tülgastunud igapäeva monotoonsest jutust
kõrbelilled viimast janu joovad õhtu nutust
vihm end peidab pilve taha..alla miks ei saja?
kuivab lill.ja puu. ja leht. sest armastust on vaja
liiga palju jõgesid on vooland elumerre
liiga vähe elu jäänud Elusale verre
liiga palju õisi langeb janusena maha
väsinuna ei saa joosta silmapiiri taha...
Heliriin Puistamaa
amps
Vabanda, kuid hammustama pidin sinust tükid
Ise oled süüdi, et nii maitsvana mul näid
Osakesed sinust oma südamesse lükin
Suu maiustuste jälgedest teeb puhtaks kleidikäis.
Vabanda, et ahnitsedes neelasin su alla
Põhjani vaid sõõmuga ma janunedes jõin
Olid mulle mereks, mina jalutasin kaldal
Teadlikult sus uppusin, mu süles maale tõid
Vabanda, et mõnikord mul puudub sinu-isu
Tead ju küll, et tujukana unustan su sära
Ometi jääd alatiseks pakendiks, mil sisu
Ostan sokolaadi, muidu söön su lihtsalt ära.
(Heliriin Puistamaa)
homne päev,eilne raev ning tänane vaev.
Andesta,et sust ikka mõtlen,unistustes
Sinu eest võitlen.
On see õige või vale,seda ei tea.
Tundub,et mul lihtsalt ei vea.
Justkui ammutad mu janu,ent tekitad suurt valu.
Oled minu homne päev,eilne raev ning tänane
Vaev.
Andesta,et sinust kinni veel hoian,
Sind tagasi saada püüan.
Raugelt kostmas minu hüüd,seda kuuled
Ka sina nüüd.
Koitma hakkab päike,laulu
Laulma hing mul sees.
Oled minu homne päev,eilne raev ning tänane vaev.