Sõnale janu leiti 208 luuletust
Ära ole tripsutaja
Võta midagi ette oma januga
su kopsudel on vedeliku mürgistus
pükstele kleepunud kusejuga
aeglaselt kaob mõistus
maga kaineks, igavene luuser;
pudelisse end sa uputad
ning haised nagu looma perse
pensionit ja muud pappi raiskad
et veel mürki kaanida keresse
mine siis juba ravile, lojus;
pere saadab su poodi
aga raha alkole raiskasid
saad abikaasalt jalaga perse niimoodi
sest saastaga tagasi koju läksid
siis sure juba ära, parasiit;
sinu ankruks on su pahe
selleks igasugu kange saast
kui maksahaigus on su tahe
siis viimsel hingetõmbel tuleb paast
Kala lima
Emale meeldib kala
peres talle on see pala
valmis 2 tk lõikasin
noaga ära nuumasin
olen nagu sarimõrvar
mu verijanu on avar
mil liha lõigun
soolikaid ja päid eraldi kogun
15 minutit ahjus
oodatakse kala lima janus
ja kui ongi valmis
ema merelooma sisse vehkis
Vääritu
Käib mööda kallast nutust nägu märg
üks eemalt elu näinud nõutu eit
käib ümber- peas on häbist säetud pärg
ja meeleheide kratsib karvast reit
Ei ole seltsilist ei ole elu kaasat
tast linnarahvas mööda väänab rajad
nii ainult loodus tunnistabki draamat
ei küsi keegi miks ta pilli ajab
Na tühjendas see naine oma hinge
päev maalis vasta õhtat taeva lõkke
tilk tilga järel tekitasid ringe
veepinnal vaevu näha alla jõkke
Üks kuju lausa pimeduse veerel
käis jõest ja tõstis naisel tühjast tüli
mis halad häbitu siin kalda veerel
va nurjatu vii mujal .....
Suhkrumõmmi
Klassivenna koer Jaanus
on õue saada suures janus
kraabib käpaga ust
ei suuda tagasi hoida erutust;
sest, kui tuli maha esimene lumi
kauniks tegu see ilmaruumi
karvakogumile mütata valges meeldib
püherdada maas naudib;
tegi end suhkrumõmmiks
üleni valgeks marmelaadiks
näksab õhust lund nagu maiust
ilm andis lõbusat võimalust;
tule koera kõhvitsema
sa ei pea midagi kahetsema!
Newfoulandil on tore iseloom
ta nii mõnus ja suur loom
Jaanipäeva õlu
Mäletan insidenti jaaniõhtul
kus üritusel rahvamassi palju
suvi on hingamisaeg pärnul
tehti konserdeid ja nalju;
täna öösel oleme kõik noored
tina pannes oled olekus kaaluta
kohal on väikesed ja suured
ja õlut valatakse tasuta;
liiga suur on järjekord peldikusse
mu sugulane läheb lõhki
kopp - kopp uksele, ei lasta sisse
piineldes saab põievähki;
hiljem oli janu tagasi
mujale häda kergendas
jätkas joomist edasi
aga siis ta oksendas;
uus lonks jättis keeleta
lamas maas ja kägises
ja ta mitte ei mäleta
et sinna pudelisse ise kuses;
uriin on jaan .....
Mis enesel hea
Räägime vaesuses peituvast seadusest
raisatud annetest juhuse panustest
mõistuse lahkudes tunnete headusest
õhtustest kirgedest lõbudest janustest
Higist ja verest ning pisaraist raha
kontide lihaste vaevatud eilsest
jätame valud ja rikkused maha
uus hommik veel vaesem aga mis meil sest
Olgugi nii et peost elan suhu
pöörastes seiklustes puudumas ent
kahetsust kellele millal ja kuhu
peost veeres viimane väärtuslik sent
Mu elu on kuri mu süda on lahkem
ahnus ja kadedus ei võta mind vaevata
kui enam ei ole mul lõbusid rohkem
tuleb liigestel lihastel kontidel kae .....
Ema,tule!
Ema,tule!
Ema,ole!
Ema,minu juurde jää!
Katnud Sulle laua olen
igatsenud iga päev
Ükski lill ei närtsi vaasis
janu neil ei otsa saa
Laudlinikul on tikand
oma Ema nimega
Ise küpsetasin koogi
soojad sõnad pisar sees
Ootamast ma eal ei väsi
mil Ema uksest siseneb
Andrus Veerpalu
Sa olid minu lapsepõlve kangelane
aga nüüd Eestile teinud häbi
sinust saanud vastuoluline tegelane
konverentse sa enam ei läbi
mil Venemaa su pattu taga ajanud
uskusin, et sa olid süütu
olevat meelega nad halba rääkinud
neid kuulata oli tüütu;
aga tõde lõpuks süttis
ning ära kodumaalt põgenesid
hirm sinu vaimu nottis
materjale aastatega sagenesid;
nüüd jääd teenetemärgist ilma
sportlasi alati analüüsitakse
usu mind, kui saatus vaatab silma
et juurde vanglakaristust garanteertiakse
Rong
Rong vurab
mõte kolab
millal jõuan sinuni
kiired päevad,kiired õhtud
kiired öötunnidki
Rong vurab
mõte kolab
mis veel tegemata jäi
elus paljutki sai tehtud
kahetsen veel mõndagi
Rong vurab
mõte kolab
pikk on tee veel sinuni
Elu,janunen su järel
kannatan lõpuni
Rong peatub
mõte seiskub
elu veereb edasi...
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
Kaeblev lillekene
Lillekene kaebles lillepotis,
kitsaks jäänud tema pott.
Pea mul longu vajunud,
kehv on mullatoit.
Kastekannu tilast vett,
ei tule tilkagi.
Päikesevalgust näinud pole,
juba ammugi.
Roniks välja oma potist,
kuid juured nõrgad all.
Kes mind üldse pistis potti?
mul hea oli metsa all
Sammal toitis,
vihm mind kastis,päike soojendas.
Väikses potis nüüd ma närtsin,
milles süüdi ma??
Taevas kõndija
Sõnum kirjutatud seinale, mille taga te kõik end peidate,
võrsub valu, ennast ehk leiate, eirates mu veidratest,
tunnetest kasvanud luulet, une seest, muutumatult,
uutsust kandnud, truudus saabus, untsus kasvul,
juhtub kasu, udu pasun, saamata aru, kuidas see maru,
vere janu, hetke on saabund, miski ei laabund,
leidmata kaaslust, kinni kasvatamas haavu,
maandund, kohas mida keegi omaks nimetada ei tahtnud,
armun, uuesti, nendes tunnetes kuuled mind,
sõnad seal puresid, mõõtmas eal muresid,
tean vaid seda pead, nõnda teda nean, ei miskit head,
välju eal, sealt, kõikide se .....
Lahkumine
Taevaluugid avanesid,
kõuemürin kostus sealt,
kas siit ilmast lahkumine,
nii valulik peab olema?
Alles olin sulle hooleks,
kõnelesin sinuga,
kohendasin patja, tekki,
laulsin valud minema,
soojal tänulikul ilmel,
veel vaatasid mind sa.
Pisar sinu noorel palgel,
nii janune see,
minul miskit rinnus lõhkes,
nii valus vaade see,
üksainus pisar,mitte rohkem,
oled küllalt kannatand.
Klaasist süda
Endast andmata teisest nõudmas parimust,
Nina pidi veetud narritud, vassitud,
Kadedalt pealt passitud, käitutud vastikult,
Uskumatta karistust,jäänud puudu taevane haritus,
Suurem segadus saatmas igas valikus,
Tänase päeva valgus igavikku vangistus,
Klaasist seinad, kullast süda,
Maailm seisab, valmivas ema üsas,
Klaasist seinad, kullast süda,
Kartes tõde leida, tuult vaid püüdmas,
Klaasist seinad, kullast süda
Lõikan seda mida külvan,
Klaasist seinad, kullast süda,
Ehk peaksingi hinge kuradile müüma
Klaasist seinad, kullast süda
Üllatunud, pragude vahelt vai .....
Rea järel rida
Pean ma, panema tiheda, Pean ma, vabastama hinge ja,
Su nime nimetan, sügavuse pealiskaudsust kirjeldan,
liigendan, iga sõna mille lasen liiklema, vinged jah?
Arvad, et ma ise tean? Piinlemas, iga päev mil elu kiirendab,
ennast mööda minust kihutab lendavalt,
eeldan ka, ei suuda meeldida, iga rida sündimas imena,
sest kes ikka suudaks seda seedida, mida ma teenimas,
teerist taas, kuhu suunda pean minema, silmad sulen,
imestan, et jälle suunas kus lilleõies kasvamas viljana,
kaua otsustati mind piinata, sellest valust kiirgan Ta,
pealt hoitu silmata, kirjeldan, mis soovib vai .....
Sulle
Leidnud oma tee, leidnud oma kursi,
Peitnud oma ideed, varjanud pulssi,
mis saabuvad siis kui end üks kõigiga tundsin,
kuid tuul viis iga pettekujutelma, ei tea mida teha,
ei pea õigeks üht ega teist, kuid midagi ei keeland,
hoiatan vaid, et igal teol tagajärg, et sa, teaks ka,
sind oli hoiatatud, südame tuksel mille looja andnud,
soe teie kõigi vastu, kui ainult, ei aja välja vahtu,
sogaseks ajamas selget vett, oodates, antud veel üks hetk,
mis veste on teind, et äratada neid, kes eraldand ennast..meist,
Ei leia ma mida otsind sa, ei saa teda sulle ka siis ulatada,
muutm .....