Sõnale jogi leiti 68 luuletust
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Mis edasi tegema peaks, et läheks vaid heaks, kui teaks.
Tegelt ma pole nii negatiivne vaataja
Kuid sinna võin ma ennast vahel saata ka
Sissejuhatus tehtud
Pilt on pestud
Nüüd algab vaatleja vestlus
Tõmban ma nööre
Mängin et olen ma röövel
Lauseid näkku üksteisel lööme
Või minu omasid ajuga sööme
Tunnen ma hetkes seda kõike mida ma mõtlen
On ju kõigile selge mida ma sihin
Kui käes on mul vihik
Kommunikatsioon ja pihil
Või kuidas saab aru üks isik
Olen filosoof
Mida ma vihjan
Ma ei tunne mitte midagi lihtsalt
See on näide et iga sõna mis valin on vä .....
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt
tsüklist „Armastus ja jõgi“
kuppudes jõena
Su arm mu soontes
nii ööl kui päeval voolab
mu suud ja hetki
tulvaveena vahel joodab
ka mina olen päevi olnud
raagus nagu pung oksal mis
ootab lehtimiseks uudseks
päikese puudutust
end kerib ööl mõnel
ent kokku nuukseiks
peoga sasib
alles jäänuid juukseid
nii nagu
nii nagu puu armastab
oma piksearme korpa
okstel täis kasvanud lehti
päikeses avanevaid õisi
samblikke kortsus
jõgi oma sängi
mudaseid pilliroos kaldaid
tee põldude ja metsade vahel
oma kulgemist
armastan mina Sind
voolan Sinus jõena olen suvel
tolmavaks teeks pärast vihma
lombiks milles peegeldub
taevas Sinu armas nägu
nagu valgus igat päeva
täidab me arm samaoodi seda
ei lakka penikeeli ja kuppe hoides
ta me aastates voolamast
0.5.01.2024
Tulgu ja aitage taipu.
Või ei näegu mu silmad enam linndude lendu.
Ema maa lilled on sinised, põõsad on rohelised.
Voolab jõgi, ületab sisinaga.
Sired lõhnavad, elu kõhnemaks läheb.
Paksu mett ma voolutan endast, iga hommik juukseid koolutan.
Lilled armastavad päikese lasereid, paiku neid paiku!.
Kuu on jättnud pisaradest suure laigu, mis osutab mulle teed.Oleks ainult palunud kustuta mu jäljed teekonna järjest.
Nagu lilledele mulle ei jättku neid kiireid talveks, ärge nutke ärge nutke.Näete pilvedes mind möödumas muinesse külla.
Ma igavesti ulgun südam .....
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
Jeesus, püha Jeesus
Jeesus, püha Jeesus
palun aita ja toeta mind
miks ma nutan neid pisaraud
nagu patune
kas viha aluskülg on kurbus
kui kurbusest on saanud ookean
kas sellepärast meil ongi nii palju vett maailmas
Üsna varakult pandi mulle paika
et otsigu inimest südame jargi
mitte tema pattude voi ulesehitud ego varjus
ma ei saa igavesti olla Raskolinovi Sonja Marmeladova
ent siiski
miks Peterburi on nii kodune
miks sealne grandioossus paitab mu vaimu
kuidas sealne jõgi mind tervendab
naen ennast peegelpildis nende kuplite all
orjatütar, orjatar,
samas aadlik, kelle esivanemad siit page .....
Sula
jääpurikas räästas
hakkas tilkuma
meelele kevad meenus
trepp majal saab
lumest peagi paljaks
maa tagasi haljaks
nagu jõgi jääst veri
vabaks üleni talvest
lumest valgest
*
seesama vaikus
valgus hall kuis ka
muud ei otsiks silm
kõik vaid tardunud
valge kogu ilm
tee ääres hang on
saanud üksnes kõrgemaks
männid rohkem
mattunud lumme
mets jäänud unne
aknast tuppa tuleb lume
valgus mul peatub Su pilk
täis rahu ja malbust
Oh, kooliaeg
raamatukogu
ma armastasin raamatukogusid
seal õppimine ja olemine
ja see raamatute hulk
püüd saada hästi-hästi targaks
mitte olla mahajääja
või kasvõi kogeda seda
ma sulan Tartuga üheks
ma olen korraga Kodus ja kuskil mujal
nii palju mälestusi
ja see kaugvaade, mis esmakursuslasena tekkis
ei ole seesama, mis nende seinte vahel istudes
ma sain vist tohutu laksu adrenaliini
selline tunne, et lõpuks-lõpuks
kõik mu unistused saavad teoks
ja ometi on keegi, kes mõistab,
nad saavad aru, nad justkui räägivad sama keelt
nagu enne oleks ma olnud kõnevõimetu v .....
Ma taha olla nigu Ahja jõgi
ma taha olla nigu Ahja jõgi
katõ tuhandõ katekümnekolmanda aasta keväja
et panõ tävve pasaga Saesaare tammist alla
niikaua ku toda viil om
ja minno om pallo ja ma ole vatunõ
a kiaki panõ õi süüs
pühäpäävähummokutsõ matkaja kaesse
ja pildistäse …
ja sõs- mõne käänäku takan kaugõmbal
olõssi ma jälki sulnis ja vaga
kinmähe uman sängün
vulisõsi müüda porikarva pervist
kos om pallo Ehini-vanaemehe sinilollilehti
nigu olõssi ma ei tuu jõgigi
kiä inne tan mauras …
stta tuu tamm
26.03.23
Taivaskujan
hüvastijätt Tartuga
ka siis kui mind ei ole
enam siin läbi linna
voolama jääb Emajõgi
Peipsi poole teel vees
on suvepäeval suured
valged pilved tea
mu hing neid vaadates
õnnest kiljus
pilti aastatuhandeid mis
vastu vaatab veest
mu käsi katki tegema
ei tõusnud meel nõudnud
kivi jõudnud
endaga ent mitte inimene
päevagi ei möödu
kui kurgus poleks
tõe ja ilu janu
rinnus elu pärast valu
see ei lõpeks endale
palud suu
hääletult vahel anub
mis oleks inimene
ilma nendeta
kirik ilma kellata jõgi
ilma kraavi oja veeta
lilled oma õitsemisega
ise saavad hakkama
järv kalade hoidmisega
tuul pilvede vihmaga
ent mitte endaga inimene
kellelt küsida kui kaua veel
need põlemata jäänud kirjad
Su kirjades on alles
me räästais tilkuv
Emajõe tulvavetes kevad
nii heleroheline päiksevalge
ei iial nõnda enam
mu käsi harva puudutab
neid hetki ka silmavesi
mis mõnda nendest vahel
kaua puhtaks pesi tasakesi
kui penikeeltes külajõgi
ülastega kaldal mais
me kirjades igavesti
voolama jääb see kevad
hing armunud kus olla
pilgeni kord sai
Loodus kannatas, nüüd on meie kord
Jõgi annab oma väge,
iga sõõmu veega.
Mets pakub oma kaitse,
iga elava puuga.
Veesulin kastab kõrvu,
nii ühtlaselt ja kuivalt,
ma ei tea miks, aga kurvalt
paneb see mind tundma.
Kuidagi kiiremini on hakanud jooksma
ja haarab kätte kõik kalad ja urvad.
Ta on tõsiselt jäine ja turvav,
mineviku valu mäletab kanda.
Mets vaikib nagu alati,
aga vaikuse heli on uus.
Nüüd vaikusesse ka teised valati,
lootes kaitsta elu puidurüüs.
Juured sügavalt paiskab välja,
läbi mulla, surnud puidu, inimluu.
Inimese kulla, investeeritud aja
katab lehtede varjuga, k .....
oma suvehütis Lutsul
kui lähedal on akna taga
ärgates korraga iga
tuules kõikuv kõrge mänd
all penikeeltes vesikuuskedes
madal külajõgi kaldal mõni känd
läbi okste sinine taevas
sa kinni võtad puude kaelast
enam meeli miski ei räsi
nii võikski olla olemises
jääks tulemata inimese
pärast valu häbi
miski temale pilku sul
pöörata enam ei käsiks
India ime
Indialased silla all kükitavad
pikalt reas, kõik situvad
mehed oma bokusi mõõdavad
ja naistel jutud jooksevad;
et India rahvaarv ületab Hiinat
olgu tänatud musttuhat jumalat!
kosta on kõminat
kuidas nikutakse igat asulat;
ja see on India ime
ilmselge, et et nii juhtus
statistika aus, me pole pime
palju just vaesusest juhtus;
vähemalt pooled alla 30
nende terves asurkonnas
turist läheb sinna avastama end
mil suur mustus ja laiskus linnas;
Ganges, kui püha jõgi
olgugi, et see saastane
seda joomas võõrmaalane nägi
osa püha üritusest iha aastane;
1.388 .....