Sõnale jogi leiti 72 luuletust (top)
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Sula
jääpurikas räästas
hakkas tilkuma
meelele kevad meenus
trepp majal saab
lumest peagi paljaks
maa tagasi haljaks
nagu jõgi jääst veri
vabaks üleni talvest
lumest valgest
*
seesama vaikus
valgus hall kuis ka
muud ei otsiks silm
kõik vaid tardunud
valge kogu ilm
tee ääres hang on
saanud üksnes kõrgemaks
männid rohkem
mattunud lumme
mets jäänud unne
aknast tuppa tuleb lume
valgus mul peatub Su pilk
täis rahu ja malbust
Ma taha olla nigu Ahja jõgi
ma taha olla nigu Ahja jõgi
katõ tuhandõ katekümnekolmanda aasta keväja
et panõ tävve pasaga Saesaare tammist alla
niikaua ku toda viil om
ja minno om pallo ja ma ole vatunõ
a kiaki panõ õi süüs
pühäpäävähummokutsõ matkaja kaesse
ja pildistäse …
ja sõs- mõne käänäku takan kaugõmbal
olõssi ma jälki sulnis ja vaga
kinmähe uman sängün
vulisõsi müüda porikarva pervist
kos om pallo Ehini-vanaemehe sinilollilehti
nigu olõssi ma ei tuu jõgigi
kiä inne tan mauras …
stta tuu tamm
26.03.23
Taivaskujan
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
näha tahan
aias õitsevad nüüd
lumikellukesed
Emajõgi täitub tulvaveest
vihm aknaid tihti peseb
ja kevad räägib minuga
lehtimise salakeelt
nirele mäest järve
mis voolab suu lausub
küll ma järele tulen
mine sina ees
näha tahan kuidas
kokku saavad pilved
oja järve vees
kevad ja Emajõgi
Emajõe kohal kummargil sillal
taas valgusest jääd haigeks
päeva kergelt armud
nii tumedalt nii ebamaiselt
kui puudel tagasi on varjud
hing unes sellest karjub
kui vetetulv viib allavoolu
jääd ja prahti
hing silla kohal kooldus
veest taevast ahmib
sa sellest joobud
kui puudel pungi läheb lahti
ummisjalu salamahti
sa jooksed õue
mõista tahad äkki keelt
mis purju paneb meelt
*
Pompei roppe graffiteid lugedes
äkki silm leiab seinalt selle
millest võpatab süda
ka kogu maailma kulla eest
ärge müüge hommikul turul
orjaks mu meest
aastatuhanded ära .....
endaga ent mitte inimene
päevagi ei möödu
kui kurgus poleks
tõe ja ilu janu
rinnus elu pärast valu
see ei lõpeks endale
palud suu
hääletult vahel anub
mis oleks inimene
ilma nendeta
kirik ilma kellata jõgi
ilma kraavi oja veeta
lilled oma õitsemisega
ise saavad hakkama
järv kalade hoidmisega
tuul pilvede vihmaga
ent mitte endaga inimene
kellelt küsida kui kaua veel
tsüklist „Armastus ja jõgi“
kuppudes jõena
Su arm mu soontes
nii ööl kui päeval voolab
mu suud ja hetki
tulvaveena vahel joodab
ka mina olen päevi olnud
raagus nagu pung oksal mis
ootab lehtimiseks uudseks
päikese puudutust
end kerib ööl mõnel
ent kokku nuukseiks
peoga sasib
alles jäänuid juukseid
Düstoopia
vaid inimene
lillel olla ei lase lill
pilvel pilv linnul lind
jõel jõgi merel meri
kord igaviku kohtu ees
meil sellepärast
aru tuleb anda
süü omaks võtta
hakata karistust kandma
ära küsi kas
maa ja taevas
inimese pärast
rullitakse siis vaibana kokku
nad üleni põlema peavad
sajandeid puhastustules
me hing nüüd alles
tehtust kohkub
lööma hakkab lokku
need põlemata jäänud kirjad
Su kirjades on alles
me räästais tilkuv
Emajõe tulvavetes kevad
nii heleroheline päiksevalge
ei iial nõnda enam
mu käsi harva puudutab
neid hetki ka silmavesi
mis mõnda nendest vahel
kaua puhtaks pesi tasakesi
kui penikeeltes külajõgi
ülastega kaldal mais
me kirjades igavesti
voolama jääb see kevad
hing armunud kus olla
pilgeni kord sai
Pessoa jälgedes
Pessoa kannul käies
ma ei taha selle õhtu kohta
teada mitte midagi
veel vähem kuidas ta tekkis
peagi üles tõuseb ära läheb
ööl laseb enda asemel
tulla taeva alla
veini on klaveril mitu pudelit
mine ja kalla seda endale klaasi
miljonid teised ööd universumis
mida ma nendega peale hakkan
piisab seesamusestki
väsimusest välja magamiseks
minu hirmutamiseks surmaga
mu kinni hoidmiseks päevas
elu hurmaga
05.05.2022
küsid mida nüüd teen
vaatan kuidas jõgi
penikeeltes ja kuppudes
pilliroogu kasvavate kallaste
vahel voolab
pilvi end .....
Ühel suveööl
mu rõõm mu sõber
mu nukrus
nüüd akna saad
pärani lükata toas valla
oo mu aeg mu öö mu päev
mis jõena Sinusse suubub
veel värisevas hetkes
hoian üht silpi Su silmist
Su helgist
kui kaugel võib rööbiti
rutata kui ligidal rööbiti
rõhuda
kui suur Sa oled ja kui väike
kuidas ma mõlemat vihkan
kui nad koos on
veel on meie vahel Sind ja mind
praegu oled Sa ihu minust
veel jõgi mis minusse voolab
tulek ja minek
nagu minu ja Sinu laps
mida meil kunagi ei sünni
jälle laotab mind igatsus
mööda ööd laiali
loot .....
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt