Sõnale jogi leiti 72 luuletust
India ime
Indialased silla all kükitavad
pikalt reas, kõik situvad
mehed oma bokusi mõõdavad
ja naistel jutud jooksevad;
et India rahvaarv ületab Hiinat
olgu tänatud musttuhat jumalat!
kosta on kõminat
kuidas nikutakse igat asulat;
ja see on India ime
ilmselge, et et nii juhtus
statistika aus, me pole pime
palju just vaesusest juhtus;
vähemalt pooled alla 30
nende terves asurkonnas
turist läheb sinna avastama end
mil suur mustus ja laiskus linnas;
Ganges, kui püha jõgi
olgugi, et see saastane
seda joomas võõrmaalane nägi
osa püha üritusest iha aastane;
1.388 .....
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
näha tahan
aias õitsevad nüüd
lumikellukesed
Emajõgi täitub tulvaveest
vihm aknaid tihti peseb
ja kevad räägib minuga
lehtimise salakeelt
nirele mäest järve
mis voolab suu lausub
küll ma järele tulen
mine sina ees
näha tahan kuidas
kokku saavad pilved
oja järve vees
Ühel suveööl
mu rõõm mu sõber
mu nukrus
nüüd akna saad
pärani lükata toas valla
oo mu aeg mu öö mu päev
mis jõena Sinusse suubub
veel värisevas hetkes
hoian üht silpi Su silmist
Su helgist
kui kaugel võib rööbiti
rutata kui ligidal rööbiti
rõhuda
kui suur Sa oled ja kui väike
kuidas ma mõlemat vihkan
kui nad koos on
veel on meie vahel Sind ja mind
praegu oled Sa ihu minust
veel jõgi mis minusse voolab
tulek ja minek
nagu minu ja Sinu laps
mida meil kunagi ei sünni
jälle laotab mind igatsus
mööda ööd laiali
loot .....
öös on asju
mida tarkki pelgab
vaatamast end keelab
aeg kui haihtub kellas
päev on alles kaugel eemal
kui mäega saab kokku mägi
jõega jõgi
ööst toob sind üksnes läbi
sõna võimas vägi
*
teist aega elamiseks
pole antud
sessamas lehtib koltub
aeg ja ruum
päevas mis on kaasa antud
süda olema peab kuum
aja sõmerja pinna all
juurteks hargnevad tasakesi
nii arm kui nukrus hall
valus silmavesi
*
kool sõjavägi politsei
hullumaja kõrge plank
vangla kivist sein
kuis pingutate
aeg et püsiks koos
poleks peast
segi läinud loom
.....
Düstoopia
vaid inimene
lillel olla ei lase lill
pilvel pilv linnul lind
jõel jõgi merel meri
kord igaviku kohtu ees
meil sellepärast
aru tuleb anda
süü omaks võtta
hakata karistust kandma
ära küsi kas
maa ja taevas
inimese pärast
rullitakse siis vaibana kokku
nad üleni põlema peavad
sajandeid puhastustules
me hing nüüd alles
tehtust kohkub
lööma hakkab lokku
Palju lihtsam oleks kui...
Kui mitu poriveest jõge
pean tühjaks veel jooma
et värsket ja puhast
nirekest leida kus allikavesi
Kui mitu ämbritäit nõge
pean korstnast veel tooma
kaua sobrama tuhast
kas hõõgub veel kusagil süsi
Kui palju pean suudlema käsi
et leida mis mulle on soe
kustkohast veel otsida õiget
saalitäis suudeldud valeks
Palju lihtsam kui süda ei küsi
kui õige või vale ei loe
ei hooliks teen/tehakse haiget
hetkes vaid elaks ja põleks
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab
veel pisut sügisest
koltub jälle taeva alune
nagu tuhandeid aastaid
samamoodi kui lind lill mets ja põld
sa seda ainult nukralt vaatad
peitma hakkad hinge eest
raagus metsa vettinud
kõrrepõldu
kuldseid lehti okste kaelas
tühja taevast
väristama sellest õlgu
*
jääb voolama jõgi
lehtima mets
õitsema lill saab
vihmaküpseks pilv
ka siis kui mind
enam pole siin
minust rääkides
seda saadab vahel
ohe valu hele piin
möödub lein elu
uuesti hetke täidab
siis läidab
13.10.2022
Kuni surm meid ühendab
Meie elujõgi see
on must nagu süsi
tulles üle vee
kurjus kallastel rahu ei küsi;
kõik kellel püssid ja noad
ujuvad kaasas murule
enda arust tapmiseks on load
mida jagavad üleilma turule;
minevik end veres kastab
Keiser Putin mõju hoida loodab
naabrite erinevus kestab
kuni surm meid ühendab;
kõiki, kes Vene naaber
mustast jõest näitab oma palge
saanud maskeraadist siiber
Karu pilk suhetes on selge;
ja mida teeks ilma NATOta
Eesti, Gruusia ja Ukraina?
kasakad imesid ei oota
terastorm seal süveneb aina;
nende vilja eksport õnnestus
vahepeal, kui aeg se .....
oo helde suvi
oo suvi ära mine
veel verest ära
võta taeva alt kaasa
lillede lõhna
värvide sära
valguse imelise
asemele anna
öö pilkase pimeduse
las voolab veel mus
kuldsetes kuppudes
koduküla jõgi
hing arutuna olla
õitsemise ligi
nii juua õhtuni päikese kiiri
tunda päeval haihtuvad
pilvedeks piirid