Sõnale jogi leiti 72 luuletust
olemise sinirahu
hommikusse ärgata
nagu pilv jõgi puu
teada alles on
ilm keel suu et
sõnaga saad puutuda
hetke uut
tal lasta eluks muutuda
õnn nii suur
läbi sinu peo ja meele
voolab igavik
tõuse asu teele
nagu pilves vihma tilk
kaua oled olnud
sellest lahus
mis on olemises
sinirahuks
Pessoa jälgedes
Pessoa kannul käies
ma ei taha selle õhtu kohta
teada mitte midagi
veel vähem kuidas ta tekkis
peagi üles tõuseb ära läheb
ööl laseb enda asemel
tulla taeva alla
veini on klaveril mitu pudelit
mine ja kalla seda endale klaasi
miljonid teised ööd universumis
mida ma nendega peale hakkan
piisab seesamusestki
väsimusest välja magamiseks
minu hirmutamiseks surmaga
mu kinni hoidmiseks päevas
elu hurmaga
05.05.2022
küsid mida nüüd teen
vaatan kuidas jõgi
penikeeltes ja kuppudes
pilliroogu kasvavate kallaste
vahel voolab
pilvi end .....
oo, too aeg, kui ollakse 14-15 , lisasin juurde
Hommikul
päike sulalumi
loik lahtiste äärtega
aurab mingi häbi on
lume ees ja tõsta ei julge
silmi kas tõesti täna
mööda must läheb
armsam ärganud
enda eest peitma pean
seda mis tärganud
*
veebruar sula
vaikusest pimedas
tulevad pisarad
et keegi su huuli
suudelnud pole
kui avanesid nad
*
Minule
vastu Su selga nii seista
mändide all ehas
nägu kleidis
teel sipelgad ja okkad
viimses valguses
tundes keha tugenevat liibumist
vastu Su juuste musta läiget
õla kumerust ja kaela
temas ärgand soovi petta ennast
aeg peatus jäi sei .....
midagi poisieast
valgus pese mind
hommikuti
varvastest juuste otsteni
puhtaks nagu teeb seda jõgi
sängiga milles voolab
viies merre selle
mis paigal ei taha seista
Issand
anna mulle igaks päevaks
see valguse sisse
ja välja minemine
varvastest juuste otsteni
*
neid aastaid kallista
kus hing vaid ilu jõi
arm oli allikaks
meel hetki ise lõi
hõlm lahti eest
õnnevalust purjus
nii päeva olid teel
ei hull ei lurjus
vaid enesele poeet
üleni üks leek
kevad ja Emajõgi
Emajõe kohal kummargil sillal
taas valgusest jääd haigeks
päeva kergelt armud
nii tumedalt nii ebamaiselt
kui puudel tagasi on varjud
hing unes sellest karjub
kui vetetulv viib allavoolu
jääd ja prahti
hing silla kohal kooldus
veest taevast ahmib
sa sellest joobud
kui puudel pungi läheb lahti
ummisjalu salamahti
sa jooksed õue
mõista tahad äkki keelt
mis purju paneb meelt
*
Pompei roppe graffiteid lugedes
äkki silm leiab seinalt selle
millest võpatab süda
ka kogu maailma kulla eest
ärge müüge hommikul turul
orjaks mu meest
aastatuhanded ära .....
midagi kevadist
Linna pargis
armastuse algus
silmi tõsta ei julge
sõnagagi puudutada Sind
nii seisan vaikin
kartes näha
Su nägu õlgu juukseid
kuni keegi sesse
hämarusse tuleb
saan põgeneda
kui äkki õhku aetud lind
Sa punastamas
ei näeks mind
*
kase all kulus
taeva imetilluke kild
sinilill
öö jaheduse eest
õis keskpäevalgi
alles veel sulgund
millal sinul oli viimati
armumiseks julgust
sind haigeks tegi
ta valus hullus
*
kuidas saab olla inimene
üksi kui kallaste vahel
voolab jõgi
taevas täitub pilvedega
lehtib kevadel mets
õitseb .....
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Ma näen Sind naeratamas oma peas...
Ma näen Sind naeratamas oma peas,
mul on hea meel, kui oled õnnelik,
kui suudad sellest hallist maailmast pressida välja kuldkollase päikese.
Päikesepoiss.
Sind hoiti, Sind hoiti väga.
Isegi nendel hetkedel kui Sind minema peletasin,
hiljem õhtuti patju märjaks nuttes.
Ma püüan olla tunnetest amputeeritud,
aga aeg-ajalt saab ka minust võitu
voolav elujõgi,
mis soovitab mul nautida,
võtta vastu kõik, mis pakutakse,
ja mitte mossitada oma murelikke mõtteid mõeldes.
Ma näen Sind naeratamas oma peas.
Ettekujutus on hea fantaasia vili.
Sest isegi kui see PÄ .....
Vääritu
Käib mööda kallast nutust nägu märg
üks eemalt elu näinud nõutu eit
käib ümber- peas on häbist säetud pärg
ja meeleheide kratsib karvast reit
Ei ole seltsilist ei ole elu kaasat
tast linnarahvas mööda väänab rajad
nii ainult loodus tunnistabki draamat
ei küsi keegi miks ta pilli ajab
Na tühjendas see naine oma hinge
päev maalis vasta õhtat taeva lõkke
tilk tilga järel tekitasid ringe
veepinnal vaevu näha alla jõkke
Üks kuju lausa pimeduse veerel
käis jõest ja tõstis naisel tühjast tüli
mis halad häbitu siin kalda veerel
va nurjatu vii mujal .....
Nemunas
Need olid sinu silmad
teispool laia Nemunase jõge
teispool musta magamata ööd
Miks olid enne helged- täna julmad
miks heledad nüüd endas kandmas nõge
kui vaatangi- miks pilgu vette lööd
Sa teadsid ju et anda polnud voli
mul ennast sul ei sel ei teisel ööl
ma ise nutsin ilma seatud kombeid
Su nutust auras mustav veteväli
siis aga astud vette- kandis vool
su meeleheitel rahulikke tõmbeid
Need olid sinu silmad keset jõge
mis andsid mulle julgustavalt märku
need silmad mis veel viimse pilgu saatsid
Nad kutsusid: "nüüd tule sina siia ka kui sõge"
ma .....
Peaaegu Inimene
Naeratus kui portselanist,
vaevatus kõik mida silm näeb,
mustakaks halliks maalind,
nähes pinnapealsust,
tundmata sügavust,
hääl pingul igal real,
mida keel veab,üllatub,
saades natukenegi soojust,
ei enam ta ammu pole jooksnud,
istub vaikivalt räästa all ning jälgib,
mis selles massis toimub, ohkab,
pole lootust, miski ei kordu,
ei otsi lohutust, nõnda ka ei joobu,
külma südamega realist, seda ei ütle,
ta teab sind, ta näeb mis sinus toimub,
ei millestki siin ta enam kinni ei hoidnud,
kõik ennast eraldas, kõik temast loobus,
ka sõltuvused, ta ei tea isegi .....
Jõesäng
Kui jõgi mind kannab,
siis elu ta annab
tema pritsmed nahal sillerdamas,
vetikad kivil ripendamas
viib kaugele mind siit
karikasse vooland viimne piisk.
kosel kanda lasen end,
vees kui toimuks viimne lend.
kõik on vait...Kuula!
ka lained enam valjult huuga.
vajun ära jõesängi
pühad vood veel muga mängi
Kodu
Need on lood, kohast mida nimetasin koduks,
koht mis nüüdseks on ohus, valede võrgus,
mandumis nähtuses koorund, andestage Jobud,
sülitan vaid nohu, lülitan end vaid selleks et kostuks,
et te poleks jooksnud, ehk leian moodust,
et teile kinkida, kirglikult vabanemist sihtida,
avanesid ja viitsid taas, kõndida läbi põõsaste,
isegi kui hinge põhja nad kriipimas, mul tripib ka,
kuid mitte päeva lõpus, siis kui jälgin mõistust,
ei mingit võitlust, vaid sõprus, ei teda ma tõrjund,
aidanud ka kõige nõrgema tõusu, vennaskonnana..
edasi sõudnud, läbi sellest põrgust .....
Elujõgi igavikku ...
Elu algus sul , kui kevad-nire,
särav , pulbitsev , jõkke teel .
Jõudes sinna , kus kosk kiire,
tormad rutakalt , edasi veel .
Saabub suvi ,raugeb vete rutt,
elujõel mõtteid koguda jõuad .
Oli noorus , kui muinas - jutt,
läheb aeg ,sa sügisesse sõuad .
Nüüd möödas soojemad,ilmad,
hinges peagi , talvised külmad .
Nii hoovab elujõgi mereranda,
et hajudes sind igavikku kanda .
Hansi!!!
Jalutuskäik mõtetest maailmasse
Kõnnin kenal kaldal.
Paremal iidne säng,
milles voolab kena vesi.
Rahulolust süttib äng.
Miks see vesi ei väsi.
Kuhu voolab, miks ta voolab.
Kas olengi loodud jalutama kaldal.
Otsiks silla ? Läheks üle ?
Ehk peaks sukelduma,
jooksma kaldal
voi kas üldse vaja seda jõge.
Äkki loodud mägedesse ma, vallutama tippe meeletuid,
seltsiks šerpa nõder.
Hõljuma hõredates pilvedes.
Üleolevalt vaatama alla
maailma katuselt.
Erinevad veekogud
Mere kõrval on allikas,
milles ujub millimallikas.
Allikas on laineid vähe,
tugevad lained on erandlik nähe.
Siin mere ääres,
päikesele kätte saamatus veeres,
on kui tundras,
kuigi olen Kundas.
Siin on veel jõgi.
See teeb mulle kõdi.
Jõgi virvendab kuldselt,
kuid ma ootan jõekutset.
Seal kõrval on järv,
kuid mul otsa sai närv.
Miks siin on nii palju vett?
Ma tahaksin hoopiski mett.
Kui ma jõuan koju,
ootab mind seal ema poju.
Ta on mu vend.
Mu kallis,kallis vend.
Kahju ,et tema mu päevast osa ei saanud,
kuid küll ta mu rõõmu näeb.
Mul oli ju .....
IX leegioni poeg (tsentuurio)
Verest punane jõgi mu seljataga voolab,
valatud vendade veri raputab haavale soola.
Tagasi koju kord minna, ei midagi muud ma soovi,
kuid mu vibu on tõmmatud vinna, sest jumalad minust ei hooli.
Pole kindel, kas koju ma tahan,
tapet' ju vendi ka seal
ja kodu ma jätsin kord maha,
teades, ei naase ma eal.
Löön mõõga siia mulda, kuhu vennad on maetud,
ei iial tagasi tulda, kui elu on vägisi võetud.
Karjun ja tahan vaid nutta, jätan ma jumalad, lihtsalt hülgan,
mu samm pole enam ruttav, surnud leegionäride kilda.
Jan Mercurium
24.3.2014
Lukuabi
Tunne lükkab,
tõmme tõukab
armastuse käima,
võtmeteta sillalukud
igavesteks näima...
Kerge käega
spelli peale
paneb silmaplõks,
kibe-kiirelt
käibki vilgas
tabalukuklõps.
Võti visatakse jõkke,
vähid seda söövad,
nimi-osalised ise
pulmatantsu löövad.
Kui nad tahvad
hiljem siiski
minna lahutama -
peavad enne
karges sängis
meeli jahutama.
/Mari*Uri/