Sõnale jogi leiti 72 luuletust
Jõe õiglus
Tegin pildi. Lahe.metsast ja mäest
Mitte ühe. Mitu. Kurat. Kadus käest
Mitte pilt.Masin.Mis pildi tegi mäest
Kadus jõkke.Küll hoidsin kõigest väest
Ei leia hullu loos. Pilt ju jäi
Mitte pilt. Pildid. Ja nii kaunid
Ehk liigki kaunid. Et masin alla jäi
Arvas.Ei suuda.Luua pilte enam nii häid.
Ei vaidle.Need tõesti hinge matavad
Seal mägi pilve piiri hellitab.
Huilgavad metsad. Kaljunukke katavad
All jõgi. Vette tikkuvaid oksi keelitab.
Tüli norib.kõigiga Kes ta teele satuvad
Nõrkus sel pildil. Mis kaunidust viilutab
Pole h .....
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Kevad
Nagu tuhat märga rihma
Nagu musta, külma higi
Langeb pilvist vihma, vihma
Hulgun üksi öö on ligi
Raju raskeid pilvi lõhub
Pajud külmas lõdisevad
Jõgi kitsaid kaldaid rõhub
Keeb ja kohub. See on kevad.
Keegi mind kui lumme vaotaks
Raske käega. See on kevad.
Tuules nagu trumme taotaks.
See on kevad! See on kevad!
Talvine õhtu
Üle hämara, varjudest tume,
Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
Punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
Nii tühja ja palja,
Viib üksik tee
Üle jõe,
Kus pruunikad pajud
On unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
Lähevad reed
Kuu kahvatul kumal,
Eha punal,
Kaugele...
Teretamine
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab so kätte
lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
õhtu eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub: lahkelt vastu võta
nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööpik, mine, leia sõbru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!