Naeratus on see, mis elama paneb hoiab rõõmu üleval. Naeratus on hinge toitja, südamele energia- ja jõuallikaks.
kaks jõudu ilmas põrkuvad jälle kaks tõde alasi ja haamri vahel oleme taas sinuga elu mu õde ja nii juba tuhandeid aastaid ükskõik kui kaugele taha ette ka ei vaataks
Uneinglid tiirutavad siia-sinna, katsuvad tasapisi maa peale jõuda. Jõuluaega ei jõua ära oota', saaks vaid maailma-, säravamaks muutma...
Kuis võib üks laul nii valus olla, et paneb südant lõhkema. Kuid elu. see ei anna alla, ta jõudu kogub luule sees.
Andestus, sa lubasid mulle kunagi igaviku. Meie aeg on kätte jõudnud; ütle head ööd, sest kui aeg tuleb, kaob vari, närtsinud lill laual, veripunane pisar miks see nii tuli?
Veel natukene nuttu ja natukene hala. Varsti tuleb karma ja karistab anastajat. Vana_aasta sisse põimunud sõjaõud ei tohi venida uude... Ees müürina seisab uue aja jõud.
Õues kõva tuul, Lehed värvilised juba . Metsas tugev tuule kohin, Lained jõudsalt loksuvad. Lastel seljas vihmakeebid, Kool on algamas . Külmad ilmad seisavad, Peagi ukse ees.
Kätte on jõudnud päeva venitamise tund, ühe tunni võrra kaotatud und. Nüüd päeva venitust saab tunda iga tund, väljas sajab laia, laia lund.
Läbi ukraina rahva valude, süttib südames leek tuline. Läbi ukraina rahva valude, tõuseb usk kodumaa kaitsesse. Läbi ukraina rahva valude, kasvab janu isamaa järele.
...jõud ei peitu musklites, ta peidus suures ühtsuses... ...rusikatel pole võimu, võim valitseb mõistuses peas...
Usk aitab elada,võita ... Usuga kaitsed oma maad ... Usk ei anna sulle iial kinga... Usus edasi liikuma pead ... Usku hoia kui sini must valget lippu Oma hinges ja südame peal!
Naeratusest sünnib elu Naeratuses peitub elujõud Naeratus võib olla valus, kui tuleb lahkumise tund
Taevasse jõudnud üks kirgas täht, mis sinna paistma ka jääb. Ta valgustab teed, mida käima sa jääd ja hoiab sul alati käest!
Haned valged kaelad pikka nokad erepunased jala otsas punalestad varbavahed kinnised Paterdavad koduaias kiiret neil ju polegi Metshaned hallikarva, jõudmas rännult tagasi
Sügisleheke lõhnatu Sügisleheke kahvatu Kiigutas sind oksake Alla rebis tuuleke Leheuss sind saagiks võtnud endale Kätte on jõudnud sügise
Tunnen endas moraalset toorest jõudu ja elan üle vaktsineerimise õudu Maskid,süstlad valitsevad maailma varsti ei olegi enam puhast pinda
Kaugele jõudnud on minevik Kohapeal tammub olevik Samme seab veel tulevik
Maikuus lehti vähe tehti, ehk vaid lumehelvestestki, mis vaid korraks jõudsid maha, jättes järgi soparaja, liueldes siis vaikselt lompi, see ju Eesti kevad ongi! - Tarmo Selter -
Kurb mu süda Kurb mu meel Kaua jaksab Kaua veel
