Sõnale julmus leiti 21 luuletust
Ebaõiglus
Ebaõiglus sülitab tõele näkku,
arvab,et on parem tõest,
surub oma tahet peale,
peetpunase näoga,
ringi käib.
Tõde tatsub sammukese ette,
targu tegutsevat näib,
ebaõiglus rusikaga vehib,
sõnad kähedad on suus,
püüab tõde vaigistada,mõjutada,vajutada,
lahti kista koost,
ristab piigid tõega,
alla jääb ses loos.
Tulid mu juurde tagasi
Tulid mu juurde tagasi,
aga milleks,
jätsid mind maha ammugi,
aga milleks,
hingehaavu lahti rebima,lappima
aga milleks?
Arvasid,et olen prügi,keda sorteerida,
või üks siffer,keda kodeerida,ära otsi
kaotatud võtit minust,
iseennast lahti muukides,
leiad tõe enda seest,
milleks üldse kulutada aega,
tallates rohtunud teed,
ohh,milleks küll,milleks?
Noorus
Me istusime tanklas bensiini sees,
suitsetasime, kuidas jaksasime.
Kui välku lõi, siis meie suplesime jões,
paljajalu klaasikildudel tatsasime.
Me elektriposti küljes rippusime
ning üksteist näppima kippusime.
Me olime kartmatud ja vihased,
me ei hoolinud mitte millestki,
me ei sõltunud mitte kellestki.
Kuid siis muutus kõik halliks,
sa leidsid kellegi muu.
Ma leidsin teid koos vannis,
andmas üksteisele suud.
Nüüd ma istun bensiinijaamas,
üksinda süütan sigari.
Oma veripunast kleiti kandmas
otsustan, et peab surema iga siin.
Kadunud tunne
Ma ei ütle, et armastan sind,
see on kui vabaduse petmine.
Tahan olla julm, üksi jäta mind,
suudlen sind hellalt ja palun siis mine.
Ma ei vaja su truudust,
su sõnad on kui tühine tuul.
Sa tegid kõik katki, mu süda on must,
kadunud on tunne, mis oli nii suur.
ideede hullus
ka sulle kauaks
pähe hakkas
vendlus vabadus ja võrdsus
nende ideede hukutav hullus
joobumise sünge julmus
see maruna käis läbi meele aja
endaga sind kaasa kiskus
see helge tuleviku vedur
tuhat aastat kulus
enne kui said sellest vabaks
küsima hakkasid
milleks elasid ja kannatasid siis
need miljonid naised mehed
kellele müünud nad olid
kord oma hinge ja vere
01.09.2022
Hoiame Valgust
Võta need valged ööd
See üürike aeg
Need lõhnad ja laulud
Kõik pakatab
Puhkeb ja loob
Mida küll toob
See kevad
Ja suvi
Kas on meil veel huvi
Uskuda headust ja ausust
Sõna mis maksab...
Julmus laksab
Lajatab piitsaga
Hoiame alt
Las vihiseb õhus
Hirmus küll on
Miski keeramas kõhus
Aga toomingad õitsevad
Värskeks saab pea
Ööbikud laulavad
Millest
Ma tean
Sellest
Et möödub
Kõik kuri ja kole
Valgetes öödes hirmu ei ole
Oleme üleval
Hoiame Valgust
Valgete öödega
Pärjatud algust
19.05.22
kaua oodanud olen
mu unenägudes kordagi
pole olnud ühtegi inglit
ei poisi ega mehe eas
kes puudutanud oleks mu silmi
silitanud pead
linnade mustavad varemed
käisid hirmutamas
hoopis öösiti mind
alles isaks saanuna
nägin ma neid Raffaeli
rõõmsapõskseid lapsukesi
taevast alla maa peale
laskunutena
magamas oma lastetoas
ma siiani andestada
pole suutnud Euroopale
tema arutut julmust
ideedest tekkinud hullust
sõdade pillerkaari
aega kus taevas
ei saanud olla taevas
maa maa
*
Ly-le tänus, hilinenult
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
suur kohmakas maja vari põiki teel
aga peale astuda on imelik
inimesi pole päike on külm
ja valus liiga raske
lillede varjudest tohib üle astuda
aga selle maja varjust ei saa
hommikune udu jookseb
põõsaste vahel on värinateni külm
lavendlid aias on mustad ja külmetanud
nende jaoks pole sügisel enam lõhna
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
üks pool päikses teine varjus
oled sa näinud kuidas tuul
tantsib uduga kergelt väga kergelt
tol hommikul käisid Sina
päikese pool mina varj .....
Saadaks (sõja)venelased põrgusse kui neid sinna vaid tahetaks
Mu jumal ei usu ma jõudu
ei usu ma püssi ei tanki
ja pommi ei tarka ei rumalat
ei usu su külvatud õudu
inimohvritest raielanki
ei usu- ma ei usu sind jumalat
Tahtsid õpeta- saatnud siis nohu
keeland mõni päev nädalas kommi
tõmmand mõistlikke punaseid jooni
sa nägid- ei juhatanud sohu
laste õlule paisatud pommi
sa nägid- matsid lapsed betooni
Jah Vasja kes viskab ja lõhub
mis teha on rumal ja on julm
kuid sina mu jumal ei tohiks
ei tohiks- kas öösiti rõhub
laste surmas kas kerkis su kulm
raketid kus homme sa juhiks
Kas jumal kirillitsat tonkad
et laps .....
Avatud
Aeg on selline nagu ta on
nii siin kui kaugel kodust,
pinged tekitamas sõjatolm,
avades meile julmuse ust.
On elusid raisatud palju
selles kurjuse sõjarattas,
ajas ehk inimsugu harjub,
kuid ei jäta unustamata.
Hinged, nii noored kui vanad,
haiget on saanud ajatult,
kui neil ongi midagi vaja,
hoiame südamed avatud.
- Tarmo Selter -
2022
Õhtute kollane tolm
Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse
liikuvate juhuste märklaudadesse.
Lastakse muidugi uljalt.
Enamasti lastakse mööda.
Sagedasti lastakse iseenese südamesse.
Kaugume selle juurest, mis oli.
Juurest ja varrest ja õisikust.
Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida.
Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla.
Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda
sündima kellegi kirgastunud kujutelmis.
Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!
Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?
Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!
Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse lo .....
üksik tüdruk
Üksik tüdruk kes sa oled kurb
Ja enam öösiti ei maga
Inimeste julmus une röövinud sul
Kelle tõeline olemus peidus
Ilusate maskide taga.
Nemad vaid kõige üle naeravad
Ja sinust ei saada aru
Kuidas mured Sind vaevavad
Südamesse kogunenud kogu
Maailma valu
Sa ei pruugi olla populaarne
pole Sul piisavalt sõpru
aga siiski oled Sa ainulaadne
Sinu hinges peidus omamoodi
võlu.
Refrään :
Kuid ära vannu veel alla
elu liigub ju aina edasi
päästa oma ilus naeratus valla
ning ürita mitte vaadata sellele
kõigele halvale tag .....
kallis ema
Kallis ema nähes Sinu silmis
kurbust murdub miski mu sees
oled minu jaoks loodud kaitseingliks
see kes mulle elu on kinkind
nii valus on kui Sul silmad vees.
Oma helluse ja armastusega
mida oled jaganud piiritult
pole Sa ära teeninud julmust
valesid ja probleeme mis
praegu Sinu ellu musti pilvi
ning äikest on toonud vaid.
Palun ära vandu kõigele sellele alla
ma luban homne parema endaga toob
Oluline ja tähtis oled mu jaoks
isegi kui tunned et päike kaob -
mõtle minu ja teistele neil hetkedel
lubame särada rohkem kui miljon päiksekiirt
nagu Sina olid seda siis .....
ühiskonna viha
Millal lõppeb maailmas julmus
viha sündimata elude vastu
mis on juurdunud ühiskonda
aegade algusest sisse.
Keegi ei saa juba olla
ju sündides südames
kanda endas kurjust
sisemuses ning iseloomus.
Miks ei võiks kõik tunda
viimaks vabalt ilma hirmuta
et neid kastide järgi liigitataks
erinevuste poolest sildistataks.
Millal lõppeb maailmas julmus
viha sündimata ja sündinud elude vastu
mis on loonud ühiskonda nõrgestava malli
viies liiga varakult kellegi jaoks kalli.
Lootusetus
Lootusetu tuimuse saagiv valu,
kes tuleks ja näriks hinge.
Ei kuraditki ahastuses palu,
lase tulla - kurjuse pinge
Muutumatuna püsivad käejooned
kraabivad põske sügavad vaod,
omaenese agooniasse koolen
enne kui maailmast täielikult kaon
Musta loori mähkunud selgust
.....
On ju neid...
Lasen solvangud ma kõrvust mööda,
olen juba nendega harjunud....
On ju neid,kes su väärtusi ei hinda,
vaid oma egosse üleni pugenud...
Maha raputan mõnitused turjalt,
mis päevadega sinna kogunenud...
On ju neid,kes teiste vastu halvad,
vaid oma õelusesse silmini surutud...
Lükkan eemale kadeduse nooled,
mida nädalaid mu meeltesse loobitud....
On ju neid,kellel alati vähe,
vaid oma ahnusesse täiesti kiindunud...
Tõrjun kaugemale ülbusi täis mõtteid,
mida mitmeid kuid külge poogitud...
On ju neid,kellel puuduvad tunded,
vaid oma piiratud mõistuseni laskun .....
Meenutus
Kui muuseumis ajalugu ärkab,
siin toas ma vanu asju märkan.
Mõni hetk või seik,
täis mõtteid, tundeid keerulisi,
üksik, habras rõõmuläik.
Ajatuse tuhmund valgus,
lõpuks rahulik ja vaikne,
justkui uue elu algus,
siin julmus enamei paikne.
Tunnetan vabadust ja samas piiratust.
Ses päikselises päevas kui mitu viirastust.
See piiratus mind painab, rusub pinges.
Mind palun vabasta ka oma hinges.
Nukraimad jõulud
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.
Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,
valu, mis mu südames, Sa ei tunne.
Taaskord jäin üksi vahtima kaugusse,
mu kuumad pisarad langesid lumme.
Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.
Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,
kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
suudan alla endas k .....
