Päiksetõusust loojanguni oma lugu lood, südamega kirjutades valmis muinaslood, mida loevad inimpõlved õhust, armastusest - hoides järge omasoodu tulvil elu imest. /Mari*Uri/
Ühes pilgus on juttu ja vaikust Ühes pilgus on kurbus ja rõõm Ühes pilgus on armastust palju Ühes pilgus on valu, mis sööb.
Kaaneta laubapirukas ja noored juba platsis, kae seda, vanaisa ronib vette, kardab, et saab liiga märjaks Tulejutt taga, tuleb vana kägu, oh, ah, kurat, kus lendab, nagu vanakurat ise
Alates eelmine nädal saab metsast jooki tuua hea tuju endal saab vahtra mahla juua; panged ja puurid kätte! toru kaudu tilgub võin kirjutada muinasjutte mahl mõtetes mõlgub
Trüki-trüki, Meerika, oma valeraha, Powell, muinasjutte meile räägi, Vaene säästlik töömees, sa ei näegi, Et pankurilt sa oled juba saanud taha.
Täna mul uni oli kandiline Maakera polnudki ümmargune Teadlased ajasid kandilist juttu Gloobus keerati lukku-ajalukku
Lobasuul on elu raske, lobiseda ta ei saa. Maski taga kinni loba, piin on olla lobata. Lobiseda on nii tore, kuulajaid mul enam pole. Millal ta lobises viimati, enne kui lobisemine piirati.