Sõnale jõulu leiti 613 luuletust
Olen seltsiks sinule
Miks sa nutad,
Vissikene?
Suured silmad pisarais.
Kakane on väike ase,
piima viimati,mil said?
Oota, kohendan sul aset,
allapanu puhastan.
Sooja piima mannerguga,
tüki leiba,peale saad.
Jõuluöö on imeline,
koos meil täna olla hea.
Kordki Jõululapsukene,
sündis sõimes,heinte peal.
Muu,muu!
Möö,möö!
Saabunud on jõuluöö!
Jõulud noh
Mulle väga meeldib just see,
kui näen aknast inimesi kukkumas jäisel teel.
Inimesi ruttamas ja paanitsemas: “Kui jõuaks leida ühe kingi veel!”
Mis siis joosta, ära on ju jäätunud veed.
Koolis kõik koridorides kordavad salme.
Miks siis nii? Niigi peame õppima valme.
Ütle, kui hulluks minema siis pead,
et luuletusse ei tuleks sul vead?
Siis lõpuks tulebki see õhtu,
terve laua kraba, pista kõhtu!
Naerdes ja rääkides pea valutama hakkab.
Lähen kööki, võtan teed, loodan, et see lakkab.
Aitab, vat nüüd tahaksin olla üksi -
võtan telefoni, mille pistan .....
Lumehelbekesed nutavad
Lumehelbekesed nutavad,
sest vihmana alla sajavad.
Nende rõõm oleks keerelda,
tasa tantseldes
maa peale langeda,
suureks lumehangeks kuhjuda,
kuuskede päid
lumemütsiga ehtida.
Lumehelbekesed,
oodake veel!
Kaunis jõuluaeg
juba on teel,
siis virmalistest taevas on ere,
kuldne kuu valgemaks saab.
Tähesärana langete maale,
oi,mis rõõm,
sellest küll saab!
Raekoja platsil
Raekoja plats oli päkapikke täis,
trillitasid,trallitasid,
itsitasid,kallistasid,
kingikotid unustasid
Punast glögi rüüpasid,
jõuluvana tüütasid.
Pidu peeti hommikuni,
taevast alla langes lumi,
päkapikud unised,
lumehanges tuisuses.
Kõik jäi äkki tasa vakka,
aasta uus
kannustas takka.
Lase tulla jõuludel
Lase tulla,
lase minna -
ajal oma vool.
Aastakesest jälle saanud
ainult null või pool:
räägitakse ikka aina
jõuludest või jaanidest -
kingipakkeist, lõkkehakkeist,
uue aasta plaanidest...
Lase tulla,
lase minna -
päev on üks ja sama.
Täna, kohe, nüüd ja praegu.
Maitsev eesti kama!
/Mari*Uri/
Jõulud tulevad kikivarvul
Jõulud tulevad kikivarvul,
tasa hiilides,
liiguvad südamest südamesse,
meeli puutudes.
Vahest magaks maha
jõulud,
kui hinges raske
on,
või astuks üksi
samm sammul,
jõulud mustad on.
Äkki siiski
laseks lahti
oma kurbuse,
las salamisi
poevad jõulud,
ka minu hingele.
Ei ma sammuks
enam üksi,
pimeduse teed,
jõulud valgemast on valged,
hing mul säraks sees.
Jõuluaja kurbus,rõõm
Jõuluajal kurbust,rõõmu,
südametes tunneme,
pisar kisub põse peale,
mõtted möödunule-heale.
Hinges uuristav on tunne,
vaikides vaid naeratad,
kurbus ronib hingepõue,
keegi küllalt kannatand.
Tundeid ei saa vaigistada,
sellel kaunil jõuluaal,
tahaks nutta,
naerda rohkem,
südant ei saa käskida,
kaunil jõulul
juhtida...
Kummaline käbi
Päkapikud sahistasid,
puude vilus nahistasid,
tirisid üht käbi suurt,
mis otse kukkund
kuusepuult.
Käbi oli eriline,
sees valguskuma
kummaline,
iga seeme,mis käbil
sees,
praksus kui säraküünla
leek.
Orav silkas siia-sinna,
Käbikuningana tundis ennast,
kohev saba tüüris puul,
käbi jahtis kuusepuul.
Päkapikkudel nii häbi,
vedada ei jõudnud käbi,
käbi suurt ja kummalist,
ta metsa alla
mõeldud vist.
Sära,sära
käbike!!
Jõulurõõmuks kõigile.
Vallatu päkapikuke
Päkapikukene väike,
ringi tiirutas,
vahest kukerpallitas,
lumehanges püherdas.
Tippis oma jalajälgi
jälgedeta lumele,
piilus igast aknast sisse,
ei jätnud ühtegi vahele.
Jõuluvana päkapiku
saatis praegu luurele,
kallistused,kingitused
väheks ajaks ootele.
Varjupaigas kassid, koerad,
olid väga ärevil,
päkapikukene väike,
jõudis lõpuks nendeni.
Jõulueelset ärevust,
on kõikjal tunda taas,
üks väikene päkapikuke,
tast lumel jäljed maas.
Jõulutrall metsas
Metsas suure
kuuse all,
peeti lõbus
jõulutrall,
kuuseehteks olid
käbid,
valgust jagas
kuldne kuu,
igal kuuseoksal tähti,
tähesäras terve puu.
Kuusetipus harakas,
seljas kuldne rüü,
kaelakeeks pihlakas,
kädistav ta suu,
uhkeldas ja uhkustas
kaunil kuusepuul.
Sabaotsas hõbetutid,
olid jänestel,
kaenlas ehteis
meepotid,
karumõmmidel.
Sitsid,satsid seelikul,
reinuvaderil,
kõnnak graatsiliselt
edev,
naeratav on kuu.
Hundiulgki imeline,
rõõmu temaski,
ulub laulu
kuusepuule,
kurjust polegi,
nii võiks ajast-aega
kesta,
jõulud jäädagi.
Jõulusoov
Jõuluvana,
kullakene,
kingi mul kiikhobune,
kuldse saba
ja sadulaga,
noolkiire kabjaga
Oi,mis rõõm
oleks kapata,
jõuda vennakese
juurde,
kaua ta mind
ei mäleta.
Saaks ehk jõuluaegki
veeta,
kahekesi sadulas,
kiikuda ja kallistada,
jõuluaeg meid
lähendab,
muudab elud
paremaks
ja südamed soojemaks.
Kingikott
Tühi kingikott
nurgas haigutas,
terve aasta
magas seal,
aeg ta äratas.
Venides end
sirgu ajas,
paela kohendas
ja siis potsti,
kukkus kokku
jõudu polnud tal,
kiirelt vaja
kotti täita,
küll siis
jalad all.
Kiisupoju paela hiilis,
tahtis mängida
ja siis sipsti,
kotti hüppas
ühes paelaga.
Kingikott samm sammul
tatsas,
leidis Legola
kotisuud nüüd
tasakesi,
hakkas paotama
kotipõhjast kiisupoju,
pani plagama
ühes kotipaelaga.
Kingikotil tore olla
oli võlumaal,
suuril silmil
ammul suil,
aina imestas,
kingikotti legoilma
kiirelt mahutas.
Kingi .....