Sõnale kadedus leiti 34 luuletust
Valge roos
Sündides olin ma valge roos...
Elu nii ilus kui õnneloos.
Lapsepõlves roosatas mu palg,
Hästi tookord käis mu jalg.
Verev roos sain olla vähe...
Tuli kollane kadedus ja lahkumine.
Lilla indina lahvatas haigusejutt,
Kimbutas töötus,oli masendus,nutt...
Nüüd olen ma vaasis kui purpuris õis,
Elukulg ka imeline olla võib.
Natuke veel ja raugebki hoog ---
Mullast siis tärkab uus VALGE roos.
Elu Tänapäeval.
Tänavatel vastu
vaatab viletsus,
iga mööduja silmis
helgib haletsus.
Maailm täis viha
ja salvamist,
tahavad raha
ja halvamist.
Ihates kogu võimu
andes tagasi vaid sõimu.
Kadedus hinges,
silmnähtav muutus nii kole,
raha kui jumal,
maailma selleta pole?
Tänapäeva naisi ja mehi,
vaadates ehmun,
kui palju teesklevaid kehi,
kellele nüüd liiga tehtud?
Kas tõesti tahavad inimesed
elada maailmas,
kus pole rahu?
Kõike võib ju mõelda,
kuid valu,
seda ükski inimene kaua
ei talu,
siiski nii palju on öelda.
Me ei ole ju asjad,
vaid lihtsad inimesed, .....
Soojad sõnad
Üles korjan soojad sõnad,
kokku hingan killud-mõrad...
Enam Niitšet ma ei loe -
olen avand teise poe.
Järgimise jälgi näen:
mõtte avastust ja kadu,
korjumise kurba koormat,
kadeduse põrmjat ladu.
Jüngri särk on pahupidi,
kaabu kuklast kukkumas –
huuled kuivad nurkadeni,
pere-semud hukkumas.
Tulgu taevas appi neile,
kel on jäänud tuge vähe
ja ka neile, kes ei palu
ega rännakule lähe.
/Mari*Uri/
Armas rahvas
Armas rahvas, kes te kord hallidel aegadel tulite ja hakkasite seda pisikest platsi koduks kutsuma; kes te hingate sedasama Läänemere õhku; kes te olete oma vanemaid siiasamma matnud; kes te laulate pulmalauas "Õllepruulijat" ja karjute 'kibe!'
Armas rahvas, kes te saite vaikuse poolt lahku viidud ja laulude poolt taas ühendatud; kes te olete oma lapsi siin magama hällitanud, kooliteele viibanud ja paarigi pannud, et see maa saaks jätkuda;
Armas rahvas, kes te olete mure halli koorma all küüru vajunud; alatisest olematu raha lugemisest silmad aukus ja vesised; kes .....
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
Kevade luule
Ahistav igatsus krohvis ta südameseinu,
pole akendki millest õhku oleks imbunud,
ei siin hapnikku leidu.
Üks mõte kannab viha ta ajju,
ei leia keegi leegi eest varju.
Ta tunded on kirglikult kuumad,
ta kadeduse nöörid teda surmavalt poovad.
Ta süda jääb seisma kesk vaevalist tõusu,
kas pikk on neil samm
või ongi temast saanud tunnete vang.
Ta pilku ei tõsta, ta vaikib kui tumm,
ta mõtteis pole miskit selget,
on vaid ahastus, millel voolamise
peatamiseks puudub tamm.
Ta vaikselt nüüd kustub igatsuse embuses,
kaob vaikselt tal usk ja lootski hä .....
On ju neid...
Lasen solvangud ma kõrvust mööda,
olen juba nendega harjunud....
On ju neid,kes su väärtusi ei hinda,
vaid oma egosse üleni pugenud...
Maha raputan mõnitused turjalt,
mis päevadega sinna kogunenud...
On ju neid,kes teiste vastu halvad,
vaid oma õelusesse silmini surutud...
Lükkan eemale kadeduse nooled,
mida nädalaid mu meeltesse loobitud....
On ju neid,kellel alati vähe,
vaid oma ahnusesse täiesti kiindunud...
Tõrjun kaugemale ülbusi täis mõtteid,
mida mitmeid kuid külge poogitud...
On ju neid,kellel puuduvad tunded,
vaid oma piiratud mõistuseni laskun .....
Maailmale ära ütle!
Silm, üles taeva poole tõuse,
kui koormab vaev sind, ahastus,
sealt tähe paistelt jõudu nõua,
kui siin sind kiusab kadedus.
Ja leiad pisaraid veel, nuta,
oh varjul nuta, salaja!
M a a i l m a nähes aga iial,
hing, ära valu ilmuta!
Kui rumalus sind, õelus laimab,
oh püüa võtta salaja
uut jõudu, kinnitust ja lootust
tööd uues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtumõistja,
kui õigust tegid - eksisid:
M a a i l m a ees oh ära iial,
hing, näita, kuida võitlesid!
Ja õnnistas suur Jumal armus
so käte tegu, - leidsid sa
.....