Sõnale kadunud leiti 199 luuletust
Kadunud olla... pole ette nähtud
Virvatuled
sohumeelitajad
ilmeksimatuse eksitajad
kus olete nüüd kui teid on vaja
miks kustusite
grammigi pole teist tolku
Ma soovisin kadunud olla
tulin ise te juurde
end tahtsin te juurde ära eksitada
ära siit ära tulge mind võtke
aga ei ole teid
Ikkagi leian end
pärast üürikest enesest äraolekut
sellesama argipäevase
meelt muserdava tõelauka äärest
oleviku ebakindel soopind
jalge all õõtsumas
enese hinge alastus rabaveest
silmnäkku peegeldumas
Ma tahtsin siit ära
tahtsin teise maailma
teise reaalsusesse
veidi kadunud olla
aga ikka ärkan h .....
Kadunud tunne
Ma ei ütle, et armastan sind,
see on kui vabaduse petmine.
Tahan olla julm, üksi jäta mind,
suudlen sind hellalt ja palun siis mine.
Ma ei vaja su truudust,
su sõnad on kui tühine tuul.
Sa tegid kõik katki, mu süda on must,
kadunud on tunne, mis oli nii suur.
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Kadunud on valge lumi
Alles see pehme, valge lumi oli,
mis sadas õhtust hommikuni.
Nüüd on maapind jälle must,
kadunud on rõõm ja lust.
Puud on kaotanud lumemütsid,
teedel vulisevad veed.
Lume alt välja on ilmunud muruplatsid,
kus kevadeti rõõmus elu keeb.
Peitu pugenud on valged pilvetupsud,
ööd ei valgusta hele kuu,
ega paista sisse koduaknast-,
kõikjal pimedus, uhhuu...
Kadunud
On ajataju kadunud,
tunded kaoselised,
on inimesed adunud,
et kõik võib olla minev -
kodud, asjad ja siis veel
lähedased eluteel.
On reaalsustaju kadunud,
vaid järgi jäänud hetked
ning ajalugu kordunud
me kõigi eluretkel.
Ehk varsti koidukumas taas
on päiksekiired säramas.
- Tarmo Selter -
2022
kadunud armastuse
Ära mine täna õhtul
Jää siia veel korra
Tuleta mulle meelde, kuidas see on
Ma vajan sind nüüd enda kõrvale
See rebib mind üles, kui te mu tagasi pöörate
palun, jääge lihtsalt ringi
Vabandust, ära jäta mind, ma tahan, et sa oleksid siin minuga
ma tahan, et sa oleksid siin minuga
Ma tean, et teie armastus on kadunud
Ma ei saa hingata, ma olen nii nõrk, ma tean, et see pole lihtne
Ära ütle mulle, et su armastus on kadunud
Et teie armastus on kadunud
Ma tean, et see pole lihtne (lihtne)
Kadunud
Nõiutult,üksindus oma pead kõik need õhtud lõhkunud,
lõputu, otsides kodust õdusust, leides vaid õudus und,
oodates, et need karjed oleksid lõppenud, kõnetult,
mõnes mõttes hull, kui ei talu seda kõrvetust, nõmedus,
mida nad teevad, see kõigest kõne kunst, selle haiguse,
välja ma põdenud, põhja söök iial kõrbenud, mõtetult,
mõõde millel näen lõputut, kõik nüüdseks möödunud,
ikka ma sõdur, relvata, veidi põdur, kuid ikka heietan,
vaid korraks enda sisu peegeldan, midagist kerjamas,
jälgin neid linde tuules lendamas, uuesti petta saan,
enese ootusest .....
Kadunud
Kauguses...Mu lauludes...
Algas tee; tundmatusse;
jälgin kuidas kulgeb;
muunudv munder; mis mu maskiks;
igas noodis igas taktis; ´igas salmis;
mis mind haris; mu taeva kauniks maalis;
igas noodis igas taktis;
Igas salmis milles taeva kauniks ta maalis;
mu kallim; mu kulla tükk; mu surma hüüd;
mu muutmatu; igavene tuksuv löök;
röökimas hinge põhjast vaikivalt;
mis krahhi kombel iga hetk on tabamas;
enesele tundmust manamas;
kaugele kaugele jäänud mõtted;
kõiki sooviks jagada; veendudes kui avarad;
aralt nad; ennast paberitele avavad;
enesega viimaks samaks saan; k .....
Kadunud saladus
Mul oli üks väike saladus
See kingiti juulikuu ööl
Ta saabus mu ellu nii varakult
Ei osanud oodata midagi
Saladus ei teadnud veel isegi
Kas uksest sissegi tulebki
Ei teadnud sedagi minagi
Kas teda välja lasengi
Ühel augustikuu suvisel ööl
Tuli otsus siis kiiresti võtta
Karjudes hääletult taevasse
Kostus vaid tühjuse kaja
Valudes kaugel lesides
Kadus saladus öösel udusse
Sügis sai pikemast pikem
Ja talv …tuli pikemast pikem
Mul oli sind vaja
Aga Mind ootas tühi maja.
Kadunud sõprus
Kaks plikatirtsu blond, satään
kui ühe oksa õunad
on kõikjal ainult käsikäes
nii siduv sõprus nõuab.
Kuid nad ei märka kassi musta,
kes silkab nende vahelt läbi.
Ja reedab sõpra sõber ustav
eas mil ei tunta häbi.
Saab väiksest kriimust sügav haav,
mis valutab ja voolab verd.
On kahe neiu vahel kraav,
mis põlgusega täidab end.
Ühest rõõmust kaks vihkamist sai,
kokku kasvand hingedest kaks.
Igast tülist veel suurem valu jäi
kaotusvalus suureks sai laps.
Siis ühel päeval, kui ei osandki loota
ulatas teine teisele käe.
Seda hetke kumbki .....
Kadunud lapsehing
Kuulata kuis kadunud lapsehing hüüab hiirvaikselt
Tahab ta rääkida elust mille kaotas kaheteistkümneselt
Ei suuda ta jutustada rohkem kui vaid napisõnaliselt
Aga sedagi üritab teha kiirelt ja lahkesti avameelselt
"Oma lapsepõlve veetsin inimtühjas elamurajoonis
Polnud naabreid ega kedagi kes aitas mind selles situatsioonis
Elasin vaid ühe kasuvanemaga kortermajas pruunis
Kus iga kord kuulatasin karmi hõiget TEMA hääletoonis
Mitte kunagi elus pole ma tundnud enda majas koduselt
Olen saatnud tihti mööda õhtuid mis lõppesid katastroofiliselt
Silmitsesin justkui .....
††† Kadunud Õekesele ††
Algul, kui läksid,
Kui sa läksid ja mu üksi jätsid.
Pidin vastu astuma karmile elule,
Ja kõike seda nüüd ilma sinuta.
See valu mida taluma pidin,
Need pisarad mida valasin ma.
Igatsus nii tohutu ja need
Mälestused, mis eal ei unune.
Sa olid mulle nii üüratult kallis,
Sa hoidsid mind juba hällist.
Kaidsesid mind maailma eest,
Hoidsid kõiki, kui vati sees.
Sa olid nii noor ja ilus ja hea,
Headust täis oli su pea.
Sa olid kindel kui kalju,
Sa teadsid kõigest niii palju.
Kadunud hing
Ma ei lubanud Sind enda südamesse,
olin endas kõik hea ma tapnud..
Ometi tungisid mu hinge sügavustesse -
kaevasid üles, mille ammu olin matnud.
Kaitsva müüri Sa lõhkusid
ja ülesse leidsid mu tõelise palge.
Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,
ma jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.
Tundsin esimest korda elus, et viimaks olen vaba,
tekitasid tunde, et olen kõik, mida otsinud olid..
Kuid teadmatusest müüsin oma hinge maha
ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.
Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -
jäi .....
Kadunud armastus
Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi,
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
Mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.