Sõnale kadunud leiti 201 luuletust (pop)
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanikà .....
Kadunud sõprus
Kaks plikatirtsu blond, satään
kui ühe oksa õunad
on kõikjal ainult käsikäes
nii siduv sõprus nõuab.
Kuid nad ei märka kassi musta,
kes silkab nende vahelt läbi.
Ja reedab sõpra sõber ustav
eas mil ei tunta häbi.
Saab väiksest kriimust sügav haav,
mis valutab ja voolab verd.
On kahe neiu vahel kraav,
mis põlgusega täidab end.
Ühest rõõmust kaks vihkamist sai,
kokku kasvand hingedest kaks.
Igast tülist veel suurem valu jäi
kaotusvalus suureks sai laps.
Siis ühel päeval, kui ei osandki loota
ulatas teine teisele käe.
Seda hetke kumbki .....
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
Kadunud armastus
Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi,
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
Mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.
†††Kadunud Õekesele †â€
Algul, kui läksid,
Kui sa läksid ja mu üksi jätsid.
Pidin vastu astuma karmile elule,
Ja kõike seda nüüd ilma sinuta.
See valu mida taluma pidin,
Need pisarad mida valasin ma.
Igatsus nii tohutu ja need
Mälestused, mis eal ei unune.
Sa olid mulle nii üüratult kallis,
Sa hoidsid mind juba hällist.
Kaidsesid mind maailma eest,
Hoidsid kõiki, kui vati sees.
Sa olid nii noor ja ilus ja hea,
Headust täis oli su pea.
Sa olid kindel kui kalju,
Sa teadsid kõigest niii palju.
Peegeldus
Ma vaatasin sulle silma
ja uppusin rohelusse
järsku kesk talveilma
tundsin soojust, mis tungis mu sisse
naerukurrud su silmade ümber
ja suudluseks avatud suu
kesköölgi olen täiesti virge
kuuvalguses unustan muu
minust kadunud võõraste valu
pole hirmu homse ees
ma selle eest andeks ei palu,
sest täna oled sina just see,
kelle põues on kõrvetav päike,
kelle kätes on kallistav tuul,
kelle kõrval ma tundun nii väike,
kelle nime sosistab suu
Gailys
Kadunud
Mu peas veiklevad näod
ja nimed nende taga
öeldud sõnad ja tehtud teod
see on ilmsi, ma praegu ei maga
Inimsuhete virrvarr mu ümber
püüan tulutult leida end sealt
olgu kordaminek või ämber
tuleb otsus emotsioonide pealt
Oma silmi näen sõprade silmis
oma käed leian kallima peost
hing vabana peal pool pilvi
hoian kinni teist, et poleks kaost
Süda hoiul on armsama põues
kõik mis tean on kinni su peas
vahel tahaksin kõndida õues
ja olla see, keda endana tean
Kildudest korjan end kokku
justkui pusle, mis kukkunud maha
kõik, mis käes panen kiiresti lukku
.....
Kurbus on igaveseks minus
Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhugi kadunud ta on otsustanud siia jääda
kuni minu viimaste elupäevadeni mil ma lõplikult lahkun siit ilmast.
Ärgates iga hommik
Iga uue päiksetõusuga
tunnen et miski on endiselt mu kõrval
see on kurbus mis on igaveseks minus
ma ei saa tast ennem lahti kui olen surnud
sest kurbus on igaveseks minus
Ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin...
Peeglisse vaadates paistab praokil silmast pisar,
otsmikul kortsud mu nahast kooruma on visad.
Mu katkiste huulte vahelt kostub vaid ohkeid
ja hinges rebenevaid haavu kuulen aina rohkem.
Unistus laulda on minetan'd mõtte,
kadunud lootus, mis langes siia jõkke,
kus kividel põhjas on koledad kärnad
ja suvel on mõlemad kaldad siin härmas.
Püüdsin sind hüüda, et pääastaksid mind,
kogu hinge andsin ja röökis mu rind,
kuid tuulega igavikku kadus mu püüd
ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin, et õnnelik oled sa nüüd.
Eva Pärnits
muinasjutt jääb lõpuks raamatusse
Kõik! Sai läbi meie muinasjutt
jäi alles vaid kurgus kirvendav
nutt,
kõik endine soe unele heitis
mälestus end me südamesse
sügavale peitis
vaikusesse vajus paik
kus enne kihas elu
valulik on möödanikust arutelu
kui keegi meenutab mälestust
mis mu peast pühitud sai
pean trotsima hinges kibedust
sest pisimgi mälestus on pai;
kuid see mis kadunud, see kadunud,
kunagi oli see tee me õnnele ladunud,
aga see mis muutis meid õnnelikuks siis
lahkudes ka kogu õnne
minema viis.
Muinasjutud jäävad lõpuks
alati raamatutele
nad pole loodud meile
-õnnes saamatutele .....
Lumeingel
Väikseid valgeid lumehelbeid
vaikselt alla vajub.
Vaatab otsa, silmad selged,
laps ses lumesajus
mulle, kellel vist ei meenu,
kuis on olla väike.
Et kui ammu taevaveerelt
kadunud on päike,
tuppa kuidagi ei kipu-
muinasjutt on hingel,
vaja teha värskes lumes
veel üks lumeingel.
Kinniseotud
See on kadunud maailm,
kuhu olen astunud.
See ei ole midagi, mida oleksin tahtnud näha
Mitte miski, täielik peatus.
Sa ei kavatse seda uskuda aga..
see ei ole piisavalt hea
et uskuda imedesse
et uskuda headusse
Me ei jõua kuskile,
Kuigi lootus on mul alati, olemas
see ei ole lõpp, mida oleksin tahtnud näha
seda mängu olen kaotamas...
Ei ma tea....
...tea nüüd mis saab
Ma ei usu imedesse
Ma ei usu headusse
-Ajatu
Hingedepäev
Käes jälle see päev,
mil kadunud hingi ma näen.
Vaid küünalde leek,
see rõõmu mul teeb.
On teine november,
on hingedepäev.
Mu pilgus on tusk,
kuid südames usk.
Kus elu, kus surm,
vaid hingede urm-
keerleb pimedas öös,
kell vaikselt tunde lööb.
On hingede aeg
ja välja kui läed,
sa tuttavaid näed-
kuid kus on te käed?
Kahe vahel
P***e võib köik saata,
pime paistab tulevik...
Seisan ilma hingeta ja vaatan,
et ei seda enam tule vist...
Kus oleks mõnus, kus oleks hea?
Kus poleks ei crime'i ega katku?
Kas on kohta sellist, kes teab?
Sest isegi inglid teevad pattu...
Mida peaksime tegema mina, sina või tema?
Või igaüks, kes sihitult tänaval kõnnib?
Mida SAAB teha laps, kes kunagi ei sünni???
Miks võtavad küsimata tema elu isa ja ema?
Miks liiguvad minu mõtted süngeid radu pidi?
Kuhu olen ma kaotanud iseenda?
Ma ju ometi teiste ellu rõõmu tooma pidin...
Nüüd ainult neile koormaks kanda .....
Igatsus
Südaöisest taevast on eemaldunud tähed ja valgus, kuhu on nad kadunud, kus on kõige uue algus?
Hall süngus ja rõhuvad varjud on pelk eelmäng, vaid prelüüd sellele, mille kadumist on kaua palunud valgus.
Vaikides üksinda pikalt pimeduses, on miski minust eemaldunud, aheldatud kui vangikongi, milleni ma ei küündi, milleni ei tungi.
Öine pimedus justkui surub mind alla, puudub see keegi, kes tajuks mu hinge, päästaks südame valla.
Vaid õrn, kaeblik, tuulest kantud sosin mind tagasi tõmbab, nagu ammune embus, mida meenutada veel jõuan.
Kui kaua kestab kellegi elu .....
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
Minu kevad
Ärkasin üles koos päikesega,
mida varem polnud näinud.
Jooksin õue sportima ning
tagasi tulles lilli noppima.
Viisin emale need lilled,
ema rõõmustas ja läks õue vaatama,
kustkohast need lilled olin noppinud,
avastas, et naabri peenralt kadunud
lumikellukesed
ja nurmenukud.
Tuli tuppa tagasi minuga riidlema,
aga mina ammu ilma läksin viimast lund vaatama.
Ema süda rahunes,
nüüd ta kasvuhoone poole tõttas seemneid maha panema.
Kadunud hing
Ma ei lubanud Sind enda südamesse,
olin endas kõik hea ma tapnud..
Ometi tungisid mu hinge sügavustesse -
kaevasid üles, mille ammu olin matnud.
Kaitsva müüri Sa lõhkusid
ja ülesse leidsid mu tõelise palge.
Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,
ma jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.
Tundsin esimest korda elus, et viimaks olen vaba,
tekitasid tunde, et olen kõik, mida otsinud olid..
Kuid teadmatusest müüsin oma hinge maha
ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.
Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -
jäi .....