Sõnale kaduv leiti 41 luuletust
Kõik on kaduv
Kas võib tõesti jälle taas
sulguda üks uks,
veel üks kool koos tarkusega
jääda suletuks.
Lapsel külas kooli pole,
linna poole sammud seab,
lasteaiad suletud, veel
elu maal nüüd kadumas.
On külas pood vaid mälestustes,
raamatuid sai kogust,
"Tulge maale" loosungites
sõnum vale, kaduv.
Suletud saab taas üks uks
me talupidamises
ning elukoht jääb elutuks
ses väljasuremises.
- Tarmo Selter -
2023
Kaduv Keel
Õige K6 oli halb ajastus,
võõras pajatus,mis kasvas sisimas,
uurimas südikat, süda mis sütitas,
päikse taeva, hallil päeval, kui kuristikku kaevan,
pandoora laeka, milles papüürusel mu veritsevad initsiaalid,
natüür on see millest valmis see maailm,
Pole algust pole lõppu, ainult võikus, isekus,
peidetud tõeline mõistus, enese kujutlus lõksus,
kui silm petab taeva kaare kõrgust,
ja iga päev mööduv, teadaolev kokku löödud,
vibreerivast sisinast mu kõrvades, mõõtmata mõõtmed need,
kuulatades uus keerd avanes, lõputus spiraalis,
perfektne meditsiin..valmis .....
Uuuuu!!!!!
Uuuuuuuuuuuuuuu!!!!!!
Kas on keegi kodus?
Mis toimub seal?
Kuhu mõistus kadus?
Kus on Su pea?
Uuuuuuuuuuuuuuu!!!!!
Miks Sa istud seal?
Kas tahad passida?
On Sul tõesti hea,
kui Sa ei oska mõtelda?
Uuuuuuuuuuuuuuu!!!!!
Kas nõnda vaatadki?
Miks ej julge otsustada?
Ainult palka ootadki,
et ei peaks vastutama?
- Tarmo Selter -
2023
Paberile vedades...
paberile vedada pikki jooni
ikka üles-alla
nägu horisondis
kaugel kuskil keegi lausus need sõnad*,
et pead enesest mööda minema,
kui tahad jõuda ettepoole
ettepoole, et näha
et näha tõde ja, et näha ehk seda valguskiirt
mis kaamose ajal nii kaduvikku kipub jääma
ärgata üles, et jälle magama minna
magada, et suuta olla ärkvel
ilma tiksuva kofeiinipahmakata
saab ka elada
uhkes üksinduses, kui lubate,
aga mitte vampiiridest ümbritsetud palees
kus iga sinu kingaklõbinat võetakse
kui isiklikku sissetungi
mis on tõlgendatud kuulja enda
sisekõrva poolt
.....
Küsimuste küsimus
Mul on küsimata küsimus
ma ei julge
või tegelikult vist ei taha
seda ära raisata
Kes iganes vastust teab on kaugel
täiesti kätte saamatu
küsimus rändaks hulk aega
suust kõrva
kõrvast suhu
suust kõrva
kõrvast suhu
Kohale jõudes poleks ta enam endine
See poleks enam minu küsimus
vastuski tuleks niisamuti
suust kõrva
kõrvast suhu
suust kõrva
kõrvast suhu
Jõudes minuni oleks kaduvväike tõenäosus
et minu moondunud küsimusele
saabuv vastus oleks omakorda moondunud
selleks mida ma ootan
selleks mida ma vajan
Ei- ma ei küsi nõnda lihtsalt ära
.....
miljardeid aastaid Universum
Sind kaua armastanud olen
vahel näib justkui tuhat aastat
me päikses olnud kõrvu koos
ema rahutu pilk meid saadab
üks meil olnud päevas palavas
kui õlipuul Hispaanias jahe vari
üks sinimeri
kõrgusesse kaduv taevas
öös pimedas
kui kinni hoiame üksteise kaelast
miljardeid aastaid universum
justnagu oodanuks
millal Sind suudlen
puudutan luules
koos näeksime augustikuud
ehast värvub kuidas
õhtul aknal valusalt ruut
Ma luban sul
Ma luban sul tüdruk sel ööl
vaid lebame üksteise kõrvu
vaid lebame nahk vasta nahka
jääme kuulama sosinaid õrnu
Ma luban sul armsam sel asemel
arus kandume aegade uttu
vastu hommikut randume ärkame
ja kahtleme- möödus kõik ruttu
Ma luban sul naine me tunnetes
on kirg- sel on tipp ja on kaduvus
just seepärast tundub meil kahel
täpselt õige ta piprasus magusus
Näen suurt rõõmupidu tulevat
Näen suurt rõõmupidu tulevat,
taevast musti pilvi hajuvat,
rahu maa peale saabuvat,
kurjust igaveseks kaduvat.
Elul ongi juba villand
sellest kõigest maa peal,
tulemerest, mis õgib ja hävitab kõik,
mis tee peal.
Näen suurt rõõmupidu tulevat,
elu uueks muutuvat,
kannatuste-karikat kaduvat,
rahu suurt saabuvat.
Lõõtsuv tuul.
kase lookas luuaraod koolduvad mullale ligi.
sünge-sombune hall katab valguse praod.
raske rõskus toob vaevahigi.
püüad tuules lendlevaid kollaseid lehti
kui hetki, kui kaduvat ilu.
kõik pudeneb käest, mis tehti
kraabib hinge tuul lõõtsuv ja vilu.
---Ando--- 08.11.2022.a.
Päksid
Päkapikud
rõvedikud
mullegi midagi
sussi vast pannud
mis täpselt ei hakanud vaatama
kas lõhnab ei hakanud ootama
Mida iganes panid nad sisse
läks luhta
see kuratlik plaan
tundes miskit talla all
sussi viskasin koos sisuga konteinerisse
hiirelõksu aknale sean
minuga nõnda ei tehta
Õhtul mu kallim
nurruv ja meelas
oma paistes sõrmega silib
paar korda oiatab
kuidas siis üllatus meeldis
kurat naine
oleks siis hoiatand
Ei teagi mis saab
tunnistada et see
kink läks avamata pakendis
kõige kaduva teed
või valetada salata
et sain sügava rahulduse- ojaa
Sa .....
Hingedepäev
Hinged on ududest saabumas koju,
hubelev küünlaleek- juhatav kiir...
Ootan sind aknal, mu pisike poju,
sealt kus on elu ja kaduva piir.
Kamin on küdemas, lemmiktoit pliidil...
Alati pikaks jääb tulekutee...
Elutants nugadel... Libedal siidil
jaheneb süda ja igritseb lee...
Raskelt kell pendeldab... Vaikusevarjud...
Ärevas lootuses sirutad käe
aastate taha... Nii ootama harjud
kui igatsust piserdab HINGEDEPÄEV.
Ikka see hea ja kurja ahel
See mis olnud tõde
Murdub puruks
Kaduval on oma kalmistu...
Rohtunud hauad
All möödunud ajad
Kõik ajastud
Puhkamas mullas
Olid kord
Valged ajad
Vaevades sajand
Sõjad ja rahud
Mõistmata tahud
Targad kuningad
Õilsad hinged
Kuid alati pinged
Pooluste vahel
Ikka see hea ja kurja ahel
Ei lõpe
Ei kao
Olematusse vao
Aina see sama
See surmatants
Me südameis
Avatud kants
Kui seda poleks
Kui ometi poleks
Kuidas siis
Kõik saaks
Ja oleks...
30.03.22
Lootusrikkalt
Ajasoolaliivaterad
Veneaegses soolavakas
tühjus- sool on vajaka
seiskund ajas rännul käisin
Hinnangutes inimsool
tundub üleolev näisin
tundus polnud toona hukas
Hangin peent ja lumivalget
valget Valge Vene soola
täidan vaka nii kui algselt
Voolab justkui ajakellas
ajaliiva soolaliiv
kallan vaikselt- iga viiv
nostalgiast tulvil hingest hellast
vaikselt kaduvikku voolab
Ükskord ometigi ärkan
täis on ajasoolavakk
Nõud kus varem valdas vaeg
paistab täitvat inimsool
Imestunult sõrme torkan
inimhinged igal pool
inimajalootus- hukk
taas on Valge Vene aeg
Ajasoolaliivaterad
hing .....
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
Surm
Ahoi seltsimees surm
või härra
või kuidas teid kutsuda
Mis vahet seal kuidas
on vastus
mina olen see kes kutsub
Mina kutsun
ja teie tulete
teie kutsute
tükk aega ma mõtlen
Aga kui ma tulen
siis olge valmis
kui tulen võin olla kes soovite
seltsimees härra või pan
Minul lõputult aega on
teil üürike hetk
aga ometi olla võin kade
Härra surm
kas võtate puhkust
või üldse ehk lähete pensile
Tõsiselt mees
miks ajada säärast hullust
see oleks katastroof
Kui keegi ei sureks
ei sünniks ei vananeks
mis oleks te väetite mõte
milleks te elaksit .....
