Sõnale kaest leiti 204 luuletust
Vaikuses ole minuga
Olen liigväsinud sõnade jaoks,
Vaikuses ole minuga.
Maailm me ümbert justkui kaoks,
Kui olen koos sinuga.
Meid ümbritseb rahu ja hingel on hea.
Et teineteist mõista, me rääkima ei pea.
Piisab vaid pilgust ja su käest mu peos,
Need tunded ma salaja luulesse seon.
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
Kaua oodanud kevadet ma
Kevadele sülle ma
tahtsin täna pugeda,
mõtlesin, kui läheb ta,
siis lähen koos temaga.
Kaua oodanud kevadet ma,
kuid ta ikka käest läinud minema,
küll lörtsi, küll lumega,
küll sulavete, ojaga.
Kui kevad tuleb tagasi
ei lahku ta nüüd ometi,
mu hing ja süda ootel on alati.
ootel ja saatmas ikkagi.
Hei Jaan kas tead...
Ühel hetkel
kui tundsin
ei enam ei jõua
ei oska
nõnda armastada kui peab
olin väga väsinud
aga ausalt ei osanud
Keegi tark ütles
vaja Jaani käest järele küsida
Jaan oli kusagil
Jaani polnud ammu nähtud
too tark teadis veel
et vaja Jaani käest
kolm korda küsida
enne kui tead ja oskad
Terve elu otsisin Jaani
ei olnud ta ligidal
ei kaugel
ei keskel
oma hallist habemest kinni hoides
sain lõpuks ta ligi
sain lõpuks küsida
Jaan ei vastanud
Seesama keegi tark ütles
vaja kolm korda küsida
mine uuesti teele
teadsin täpselt
kus Jaan asub
aga omet .....
Õnn
Üks pisike Õnn astus majja,
toad hetkega päikest said täis.
Ema pai tegi, silus veel tekki,
isa ukse peal piilumas käis.
Pisut suurem Õnn mürglit teeb vähem.
Laual raamatus siilid ja põder.
Mängukaaslase ootus on silmis,
temast üleöö sai suurem õde.
Lõputut armastust soovin veel lisaks
ja igasse päeva suurt rõõmu.
Kui argipäev mõnikord paineid teil lisab,
saab vanaemade käest värske sõõmu.
Pärast ETV uudiste vaatamist
kelle käest küsida
kes need linnad ja külad
ükskord terveks lapib
kui vihkamine rahvaste
vahel saab viimaks läbi
vaid surnuna kirstus
mööda tänavat koju
sõjast tagasi tulla pole häbi
miinidest põllud kes puhastab
mürsuaukudest teed tasandab
ühishauda kokku kannab
laibakotis surnud hakkab
ravima katki läinud hingi
leskesid emasid lohutab
aeg tuleb tütar uuesti hakkab
küsima millal kandma
võin hakata peokingi
Õnne Tulek
Tule õnn ja vii mind kaasa
paremale uuele.
Haaran kinni Sinu käest ja
jätan maha endise.
Ole kindel, ole truu,
ärgu muutugu su meel.
Ole jõudsalt sirguv puu,
aega on - Sa jõuad veel!
Olgu õnnel Sinu silmad,
Sinu soojus, hingekeel.
Paremat ei tea siin ilmas,
õnnelikuks mind Sa teed!
Siiski elu külvab vahel
hirmu, veidi segadust.
Niidist nähtamatu ahel
hoiab meie armastust.
Pole siiramat sest tundest-
ta on aus ja patuta.
Nii Sul enda anda julgen,
Sinuga koos lahkuda.
Tunned, kallis, uued tuuled
juba ringi liiguvad.
Naeratuse toovad suule,
õnnehetki ki .....
Mehe kõige soojem koht
Päeval sulab, aga õhtul külm
see ongi ikka ju talvine ilm
eelmisest nädalast temperatuur põrkub
aasta pikk, kõike veel juhtub;
ja ma ootasin üks päev bussi
rahulik tööpäev läks vussi
-16, sõrmed - varbad külmad
külmapoisid on julmad;
hüppasin, et sooja saada
nüüd on all keemist tunda
sest põie üles äratasin
kusemiseks kindad käest ära võtsin;
siis nurga tagant tuli masin
nii tilli püksi toppisin
õuest sisse plagasin
ja tahaistmele istusin;
ja, ai raisk, mu sõrmed
nii valusad, sõlme ajab juhtmed
nagu otsast need kukuksid
annab märku, et .....
Mõtted...
Saatusega tihti..ma mängind hiirt ja kassi….
Ja ega elu ise pole hellitanud mind…..
On olnud võimalusi…ise käest need lasksin…
Ei andnud saatus privileegi…armastada sind….
Aga aeg eks möödub, parandades haavad
Mõtted nood ei liigu tihti sama teed…..
Hing ja maine keha lõpuks üheks saavad…
Aga mõtted ikka…..on sinu juures need……
siis jälle ees on
ah millal see oli
kui öösse vaadates
kõiksuse käest küsisin
mis on aeg kes inimene
miks kord on valge siis
jälle pime miks mulle on
antud korraks näha
elu imet sündind
tähe tolmust päikse kiirtest
siis jälle ees on pimedusse minek
kahe pimeduse vahel
tükk on valget aega kinni
kus saad võtta elu kaelast
näha pärani silmi sulle
elamiseks antud rõõmu
nukrust vaeva talve halli
suve sinist taevast
07.01.2024
Ümbrus
Ma olen vigane peast
Elan ridade peal
Kui neid sõnu siis sean
Mõtlen et järgmise laksuga leian midagi head
Mõte on selge
Olen täiesti terve
Segan ennast kui kaardipakki
Ja riietun lahti
Ma ise seda metafoori tahtsin
Hääl läheb sügavamale
Vaikus lööb selgust
Annab mu elule kergus
Pikalt see ei kestnud
Hingetõmme on tehtud
Vaikusest tulen ja lõpuks ma väsin ja suren
mediteerin kui olen siin samuses tules
alles hakkab pilt võtma jumet
Riimid mis viskan on täiesti lihtsad.
Seda maailma armastan. Sõnadesse on peidetud kood.
Ja igasugune mõte puudub sellel l .....
küünla aknalaual süütan
ei mingit rõõmu
nii paljudele see
viimaseks õhtuks jääb
jah elu edasi läheb
ka siis kui ees ja taga surm
jääb nägemata pärast
talve kevadhurm
ja küsida pole kellegi käest
miks ema poja
armsam mehe pärast
olema peab veel talle
antud ajas nüüd
hauani kurb
Jõu tunnusmärk
See on too, lõputa järk,
Hoian kinni samast reeglist,
Taas tuleb tuttava oleku järg,
Silmitseda kedagi vaid peeglis...
Taas rüütab tühjus ümberringi,
Jääb ju hoidma üksnes enda käest,
Teistpidi jään enda ulmast kinni,
Muidu rutem veeren alla mäest...
Valmib minul kõva eelis,
Laotub mul ilusasti tuntud järk,
Ei kurna vajadus mitte keegis,
See ongi mu jõu kindel tunnusmärk...
Rahu
Mu pea on kaks,
võitlen, kuid miks?
Sa viid mind edasi,
kuid hoiad tagasi.
Kus oled mu rahu,
miks ei ole ma üks?
Lendlen, kuid lohisen,
liuglen, kuid kukun.
Minu silmad on ees,
kuid suunatud tagasi.
Kus oled mu rahu,
kas kadusid teel?
Ma vaatan, aga ei näe,
hoian, kuid ei tunne.
Ma jooksen su järgi,
kuid sa libised käest.
Ma leian su rahu,
miks nõnda raskelt tuled.
Liiga palju mõtteid
Viimasel ajal
lihtsalt liiga palju on mõtteid
need vähesed jõuavad õigel ajal paberile
viitsimatusest oma keha liigutada või
panna kirja see väiksemale formaadile
ma lihtsalt istun ja kuulan
seda alfabeedi rodu
osati mõtlen,
et kui mina seda ei kirjuta
leiab need read keegi teine
enda mõtetest üles
ja saab uuesti luua seda,
mis on niigi ühisteadvuses
see idee võib teha laisaks,
võtta ära justkui võimu ja tahte luua
või olla millegi loojaks
samas lugude jutustamine on teraapiline
eriti kui see on umbisikuline
isegi siis,
keegi leiab ennast kuskilt kolt .....
Kiä ma olõ?
Ma olõ tuu hing,
kes käve kakupujana imäle unen ütlemän,
et olõ valmis, varsti ma tulõ.
Ma olõ tuu lats,
kes löuti kurõ puult tuuduna
Männisaarõ mõtsa palukide vahelt
ütesä kuud pääle vele pulmi.
Ma olõ tuu tütrek,
kes läts Karlova treppest üles uma punatsõ papikohvriga,
mis oll veereni sõsara antuisi pluusõsid täüs
ja nakas opma, kuis tõisi opada -
tiiä es eski midägi.
Ma olõ tuu noorik,
kes jäeti katõ latsõga -
üts käe kõrval, tõne viil süäme all,
a säänest oppusõtundi raisata ei egäüte pääle!
Ma olõ tuu naanõ, kes lät .....
Abi *
Abi palunud olen viimasel ajal palju,
psühholoog nimetab seda selgroo kasvatamise aluseks
justkui legoklotsidest tee
isikliku vastutuseni
mis kuulub mulle
ja, mis mind teps mitte õnnelikuks ei tee
või mis vastupidiselt kärbib mu tiibu
hakkiva kääriklõbina saatel
tahtsin ju ometi tiibu!
ja siis sa vaatad,
mingid hetked minevikust
kui oled olnud iseenda kontaktis
vitamiinidest pakatav nagu eksootiline puuvili
ja siis hakkad mõtlema,
millega ma igapäevaselt tegelen,
et mustad mõtted jäävad mu magamistoa
kirjutuslaua sahtlisse?
ja ehk ongi õnn, et nad sealgi .....