Sõnale kagu leiti 46 luuletust
Vares
Kõrgel puul üks vares kraaksub,
vaaksub kaunil Toomepuul.
Ta päevad läbi aina kraaksub,
varastab kaunid suveööd.
Kõrgel toomenõlval vares kraaksub,
kuub tal must, ise õnnetu.
Vaenukägugi on kohal,
tutt peas on püsti ja punane.
Oh, saaks see õudus ükskord otsa!
Rahu on see, mida ihkame ja vajame,
mille poole pürgime!
viib kevadesse uude
13.05.2022
kui okstel paisumas on pungad
pargis sinetavad sinililled
meel taeva sinast
enam pole lahus
see armsaks muutub
kui hommikuti aknal ruutu
mu laupa puutub
õhtul hiljem toas süütan tuled
ööseks enam ust ei sule
pilgeni mind rõõm nüüd täidab
et teede ääres
kullendavad võililled
lehtind metsa kägu tuleb
see rahutuks teeb une
viib kevadesse
õrnrohelisse suurde
ilma imelisse uude
sõja uus päev
liisk on langend
ees märtrisurm
jää hüvasti
elu õitsev nurm
ema kurb
armsam vajav tröösti
lohutaja pime öögi
*
poisieas kuulsin kuis
kägu mägedes kukkus
nägin silmapiirini õitsesid
stepis metsikud tulbid
tänagi meenus
hinges kerkis sellest
nukrus kurku
õied avas kurbus
Ilus kevad
Ilus kevad silub meelt,
linnud laulavad metsateel.
Lillelõhnast uimas pea,
üksi olla vahest hea.
Kägu kukub kuusikusse,
jänes silkab haavikusse.
Rähni toksimise kaja,
metsarahva üles ajab.
Metsas olla on nii püha,
metsas tuleb olla tasa,
et sa kuulatada saaksid,
mida Metsavaim sul pajatab.
Sõjapasun hüüab...
Ukraina kohal sõjapasun hüüab,
trummid põrisevad
ja põrgukstel keeb.
Inimesed põgenevad,
kodud maha jäävad,
rusuhunnikutes oigeid kuuleb veel.
Linnulaul on ammu vaiki jäänud,
vaid üks kägu, võõras pesas veel.
Rännumees, kes võõrsilt koju tulnud,
upub pisarates, kodu ukse ees
ja abipalveid saadab ta
taeva poole teel'.
miks sa oled kägu
miks ma ei olnud piisavalt
miks minu saavutused ei ole kylmikul
miks minu sitt kritseldus
ei ilusta su valget seina
miks minu pilt isaga
ei seisa raamis voodi k6rval
miks tema omad aga v6ivad?
miks mina olen halb
ja miks mina ei oska k2ituda
miks ma ei k2i kodus
miks ma pole see musterlaps?
miks ma saan sita
ja sa saad puhtalt
miks ma olen 16
ja pidin kasvama suureks
et teha ruumi sulle?
tegelikult sooviksin ka ma
et poleks pidanud kasvama
nii ruttu nii suureks
nii ruttu pesema pesu
tegema syya
k2ima poes
6htul teki peale panema
ja hommikul 2ra v6tma
iseendale h .....
Mõtetes tagasi Sinna..veel ja veel
Tagasi ….sinna..veel
Kus kukub kägu ja lendavad linnud
Mõttes tagasi sammu ma astun
Üks kord ja ka see
On mõte, mis tunde loob varje
Mille taha peita võib ennast ja seda
Mille kõige pärast armastan ma teda.
Mille pärast, ma küsin iseendalt?
Kas õhu, või lõhna, äkki silmade värvist
Äkki juustest või embusest või hooips särgist?
Vahest ma mõtlen püksivärvlist…
Kuidas kõik on traageldatud ühte kokku,
Ühte suurde tunde rägastiku põlle,
Mille ma ise kudusin kuldkollasest niidist
Ja sinu käed on nagu siidist :)
Ja sa puutud mind ja vaatad sügavalt si .....
Elu
Ei olegi sel ilmal nuttu enam
päiksepistega on kõik palju kenam
Varahommikul, kui loodus silmad avab
saab selgust kõigest
süda on nii aval
Kopsud täis on vabaduse õhku
masendav veel oli pikk ja piinav õhtu
Linnuvidin pehmelt kõrvu paitab
sekka kägu kukub
veel elamata aastaid
Kägu
Õhtuhämarusest kostub
kaikuvat käo kukkumist,
kuku,kuku,kuku,kuku,
isaslind emaslindu kutsub nii,
kli,kli,kli,kli,
käoema itsitusega vastab nii.
Kägudel vandenõu on peetud,
pesa üles otsitud,
noka vahel võõras muna,
pesast alla heidetud,
käoema muna aga,
asemele munetud,
vehkat teeb siis minutiga,
jahtima peab pesa uut.
Soolt küll kägu emane ja isane,
mitte iial aga,emake ja isake
Trill ja trall metsa all
Kurekellad helisesid,
käokellad kukkusid
hiirekõrvad kikitasid,
kullerkupud kudrutasid,
varsakabjad kallistasid,
võililled vadistasid,
sinililled edvistasid,
nurmenukud tukkusid,
piibelehed piilusid,
ülased üllatasid,
lepalinnud leppisid,
tedrekuked mängisid,
kägu kukkus omal viisil,
orav takti nagistas,
öökull öö unustas,
lepatriinud luuletasid,
mesimummid maiustasid,
siilipoisid sihverdasid,
rohutirtsud viiuldasid.
Oli see vast trill ja trall,
metsa all.
Õnneaegu kevades ...
Lilleväljad imelised neis ilu , värviküllust - õrna,
kaunist hetke meile loomas , ärkav kevadine maa.
Noorte õielehtede aroomis metsateele jõuan maa,
hinge vallutab siin loodus , tunned end ta osana.
Oksad kergelt lehvitavad , sulle vabaduse tuules,
naeratab päikesele vastu õitest valge toomepuu.
Laululinnud , metsa alla päevasoe tõi - maikuu,
kukub kägu uut sul lootust , õnneaegu kevades.
Hansi!!!
pean palvust puidust pingil
vaid enda löödud naeltest ripun ristil
loen tänupalveid puidust pinkidel
silm sinine käes pävinäinud kindad
verd vedeldanud hundijalavees
samm sammuna saand talletatud teekond
pilk pihtind preestreid pätte pühakuid
ka langend ingleid kohand silmast silma
ja mōnega neist siiralt sōbrustund
kõik armulised armuannilauad
tilk tilgatumaks joodud veinidest
vaid lahti kistud hinge süva haual
saab ristik kuulda kägu kukkumist
las kahetsused lendvad lahkelt tuules
aeg andunult kōik armid andestab
ilmeksimatult eksleme kōik ilmas
tee taevatreppidel on tuline.
.....
suvehuuled
kas su silmapalesid on suudlend suvehuuled
tuuletantsukingad näppu tuulutama jäänd
noppind tikreid rohekaid ja okkalisi toorelt
tiira-taaratades kōōlund aedadel
kas su koduhoovis kägu kukkund kajas
vana tamme taga kostnud sōjamängu hüüd
sääse kuppudega kaetud säärejalamarjad
hilisōhtul kostnud vanaema tulge tuppa hüüd
silmapilguga kōik silmist suureks saanud
vaiksest kodutänavast vaid vana nimi veel
üksik sōber kallim koguilma varast
hoogsalt hoogu lükkab
soomekelgule
puts.®
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....