Sõnale kaheksa leiti 23 luuletust
Mida?
Tuli kiri, soovitakse head uut aastat
ei pannud aega tähele
et jaanuarit kaheksat
on ja aeg uuele nädalale;
mina mingit soove ei usu
ärkasin alles viinauimast
laua all metanool ei rusu
nii hullusti, mida oodata uuest aastast;
mul pole vaja mingeid sõnu
mida automaatne server saadab
päriselust ei tunne mõnu
soovid facebookist ootusi reedab;
juba enne uut aastat võtsin
kuuse maha ja ahju ajasin
nagu sitt pilpa peal, ma vaatasin
ainult 1 nädal seda püsti hoidsin;
mida - mul külm hakkas
mida - on boheemlase elu
mida - optimism lakkas
mida - töönädal ja pask .....
Mille nimel elada?
Ühed surevad au nimel,
teised vabaduse nimel,
kolmandad surevad armastuse nimel,
neljandad surevad unistuste nimel,
viiendad surevad maagia nimel
kuuendad surevad pere nimel,
seitsmendad surevad kaitsmise nimel,
kaheksandad surevad raha nimel,
üheksandad surevad uskumuste nimel,
kümnendad surevad kire nimel,
üheteistkümnendad surevad lihtsalt,
kaheteistkümnendad surevad saamatuse tõttu,
kolmeteistkümnendad surevad mitte kui millegi nimel,
neljateistkümnendad surevad nagunii,
viieteistkümnendate jaoks oleme me kõik surnud,
see, kes elab .....
Ruffus - Eighties Coming Back
Sa arvasid, et sul tuleb sinu teele
Kuid nüüd sa tõesti, tõesti lihtsalt ei tea
Tundub, et teed sellest asjast liiga suure asja
Ahaa, sa arvasid, et said hakkama
Jah, sa arvasid, et oled kõike juba kuulnud
Aga asjade seis tõmbab sind nüüd alla
Lihtsalt seepärast, whoah...
Sa tead, öeldakse, et see on lihtsalt kaheksakümnendate tagasitulek
Kas tunned, et see on kaheksakümnendate tagasitulek?
Jah, ma tean, see on lihtsalt kaheksakümnendate tulek
Kaheksakümnendate tulek, kaheksakümnendate tulek
Kaheksakümnendate tagasitulek
Sa ütlesid: "Teeme selle ära
Tantsime .....
Eddie Cochran - Twenty Flight Rock
Oh jah, mul on tüdruk, kellel on plaadimängija
Kui tegemist on rokkimisega, on ta kuninganna
Armastame laupäevaõhtuti tantsida
Üksi saan temast kõvasti kinni hoida
Kuid ta elab kahekümnendal korrusel üleval linnas
Lift on rikkis
Seega kõndisin ühe, kahe korruse, kolme korruse, nelja korruse
Viie, kuue, seitsmenda korruse, kaheksanda korruse veel
Kaheteistkümnendal korrusel hakkan kohmetuma
Viieteistkümnendal korrusel olen valmis kukkuma
Jõuan üles, olen liiga väsinud, et rokkida
Kui ta helistas mulle telefonitsi
Ütles: "Tule siia, kallis, olen täiesti üksinda" .....
Tõusva päikese säras
Tõusva päikese säras
lume ma lükkasin ära
auto pealt, lumiselt teelt,
et tööle saaks sõitagi veel.
Väljas on tõesti pisut külm,
mõni auto see turtsatas küll,
miinus kaheksa ei tundugi jahe,
kuid tuule käes külmemaks läheb.
Tõusev päike see täna,
kauni ja kullasena,
paitamas hellalt mu põske,
luues sooja, kui väljas on rõske.
- Tarmo Selter -
2023
Minust ei saanud
Minust ei saanud kunstnikku
kogu maailma galeriid
olid võltsinguid täis riputatud
enne kui ma originaalid
maalida jõudsin
Minust ei saanud kirjanikku
kõik minu autentsed mõtted
olid juba enne nende sündi
ära varastatud
ja raamatuiks köidetud
Minust ei saanud muusikut
sest mu ema käis loomaaias
ja elevant astus otse mu kõrvale
mis tost et seitsmekümnekaheksandal
polnud Tallinnas elevante
Minust ei saanud inimest
kuna absoluutselt kõikidele
vastavasisulistele ettepanekutele
vastasin ma alati
Eks näis Eks näis
me nägime ju täna
veel kestmas sama päev
seesama imeline sära
kes võtaks seda käest
seesama lummus
täitmas hetki
valgus jootmas
puudel lehti
värelemas seinal trepil
mu tuppa
kui Su samm nüüd eksiks
hing sajanditeks lehtiks
*
kord minagi olin Pärnus
kaheksateist
jõin koidikuid
kus vesi lahes värvus
Su juuste lõhn minikleit
veel praegugi
ei ole närbund
ja lahustus mu veres linn
kui sillal seisin
pilk otsis Sind
meel vilest võpatas
laevalt sadamas
mil purjed hõbedast
*
Sõja kaheksas päev
valgus tuleb ikka
taeva alla
ka siis kui ilmas
enam pole rahu
kergest kevadpilvest
oled lahus
päikse poole läbi kõdu
tõusvast sinilillest
elust endisest vaid
jäänud järgi tolm ja praht
põlemiste tahm
olemise miljon kildu
hing valust hirmust
päevi ja päevi vaid kiljub
*
suu on hakanud
öösiti igavikult küsima
mis on aeg mis inimene
kas Jumala
sisse- ja väljahingamine
milles arutult viibime
igavene olemine
hea ja kurja piiril
hele päikse kiirist
*
linnatäis poisse on juba
militaarkrematooriumis
tuhaks põlenud sealsamas
.....
Tapatalgud
Tõelised tapatalgud,
kellelegi ei anta armu.
Mõnel rinnus viha keeb,
teisel usk on südames.
Kaheksandat päeva juba,
õudustele antud luba.
Läbirääkimiste teed,
ühest kõrvast sisse,
teisest kõrvast välja need.
Raev ja viha käsikäes,
hoogu annavad täies väes.
Vend ei tunne venda ära,
see vist korralik vennatapu sõda...
Ema ja poeg
Ema saadab läbi kardinapisarate
teele oma ainsat poega,
poega,kel aastaid kaheksateist vaid
Sõjakoledusi vaatama ja mõõtma,
mis täna nii uskumatu näib.
Reaalsus vaatab mõlemale näkku,
ema pead noogutab vaid.
Rahu ajal minna päriselt lahku,
normaalne see küll ei näi.
Poja rasked sammud astuvad teele,
tal rüht on sirge ja kindlameelne.
Huulil Ukraina hümn nüüd kajab
ja tuttavad on kõik kodurajad.
Ema soolasambana
jääb koduõuel ootama...
Hobused
Kuusiku tukas näed kaheksat hobust
mõtlevad sinust kui viimasest jobust
ega see värdjas nüüd selga ei kipu
küünte ja kätega lakas ei ripu
Üks siiski kutsuvalt heledalt hirnus
sa lähed kui kutsuti olgu et hirmus
jõudes jääd otsima vastuseid laugelt
keegi ju kutsus või eksisid kaugelt
Sa proovi vaid proovi ja ronima hakka
üks hobune hammustab teine lööb takka
tule ma tutvustan vasemat kapja
vasem on hellem mul parem on tapja
Üks siiski trotsides tõredaid pilke
võtab su turjale põhjustab kilke
tuul kõrvus vihiseb veidike traavi
enne kui peatub ja h .....
Punased vastlad
Talvel kohati liiga libe
ja koroona ajal lapsed õues
sõita siin teedel väga kibe
täna on kuri saatus surmal põues;
jäi ruttu nina otsa esimene
ta seisis limonaadi juues
lendas too vastu maja seine
pihta kerega sai juba teine;
kojamehed ruttu tööle
ja sohvril silma jäänud pole
nii sai ratta alla kolmas
ainult taevataat seda aimas;
neljas, viies ja kuues
pikad linad murtuid elusid luues
hei hõissa, vastlad
tänasest jäävad lasteta emad-isad;
nüüd seitsmes ja kaheksas
verest punane on lumi äärelinnas
on soolikad rataste all
üheksas sööstnud õhku .....
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Mitte kaua
"kell on kaheksa
avan ukse
kõnnin oma kabiini
olen üksi
avan arvuti
paberid lauale
ja mõtlen
kaua veel
ma jaksan
mitte kaua"
loovus sureb viimasena
ütles poeet
ja hüppas kuuekordse
büroohoone katuselt alla
surnukeha juurde
koguneb rahvast
mõned kiljuvad
mõned spekuleerivad
„õnnetu armastus vast“
„õnnetu elu, jah“
tuleb politseinik
„tavaline reede hommik“