Sõnale kai pold leiti 19 luuletust
Emakeelemängud
Ehh- polnud otse olnud kurja nägu
kuid ka mitte sõbralikku palet
ei olnud öeldud kainestavat tõde
siiski mitte suisa selget valet
Ei pole olnud elus päris tunnet
sealsamas ka et puha kõik ükspuha
ei ole öeldud kõikidele ära
kuid üsna tihti kõigele- ei taha
Jah- elus olles oldud püsti rikas
vaid üsna tühi hingest/maisest varast
vasktorudest ja tulest läbi käidud
ei saadud üle lapsepõlvetarast
Kirg- oldi unistatud taevaist/ingleist
kuid kobatud sind poldud käsikaudu
ei iial olnud oldud kinni vanglas
ehk meeled seoti veritsema raudu
Me oleme- veel pole .....
Armastus
üksteise võidu me jookseme
läbi heinamaa
üle põldude
paljajalu
- milleks neid kingi vaja oligi?
rõkkav rõõm
mis tatsab aeglast südant
mis käib meloodias
kahe hinge sädemega
just seda vabadust me tahtsimegi
kesköist rabavee kosutust
päikeseloojangut
pungil korvid maasikaid
ja muid marju
ja vanaisa vaatamas meid
pärast sauna uhkel pilgul
"küll teist kord asja saab"
Raske on...
Raske on...
Veel raskemaks läheb -
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed...
Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv...
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv...
Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud...
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul...
Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv -
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv...
Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
...
Panen koormad
ma maha -
tassigu ise.
Palke silmas ei näe -
rassigu ise.
Savi saadetud ko .....
Esimene armastus
Koolis käies nägin ühte
patsidega piigat,
läksin tema juurde, tahtes
kommi talle viia,
olin alles häbelik,
sest piiga oli suurem,
minul klasse alles neli,
temal juba kuues.
Piiga oli täitsa tore,
kommid võttis vastu,
punastas ja naeratades
klassiruumi astus,
jättes minu seisma sinna
klassiukse taha,
kus ma häbelikult ikka
vaatasin veel maha.
Võtsin ennast kokku siis
ja oma klassi läksin,
süda tuksus kiiresti,
pold´ miski enam hästi,
möödus mõni aasta veel
ja aru siis ma sain,
et esimene armastus see
ainult olla sai.
- Tarmo Selter -
2023
Kollane
Kollaseks muutunud on kõnniteed,
seal, kus pikk puudeallee.
Kollast värvi on kõikjal veel,
rukkipõld on kollane.
Päikeseketas kollaselt käib,
kollane kuu kasvab ja kahaneb
sinises taevas,
kollased tähed ümber kollase kuu.
Kangastub kollane tähelaev_
Millal kord lõppeb
see valu ja vaev?
Ilma alistumata
Tead, et elu pole paigas
kui torm uuesti algas
ära ole teeskleja, vaid otsija
ning oma hiilguse leidja;
kuldne põld ja sinine taevas
seal maal on isepäine rahvas kurjaga samas laevas
nagu surm ja elu, mis malet mängib
nüüd 4 kuud stressi rahva õlgadele kingib;
ma tean seda tunnet
kui naabermaa lükkab rinnet
käib ta mõjusfäärist pääsemine
aga alati sellega kaasas põlemine;
verd ja soolikaid maanteel ja linnas
see saatuse hind Ukrainas
vabadus pole nõrkadele
vaid ainult julgetele;
jälle Karu püünisesse astus
ta väärt vaenlasega kohtus
Atamanil kurj .....
ehk kõnetab kedagi
rajuna käib läbi aja
kodumaatus
öösse karjun
see ei ole minu saatus
kinni kaelast võta
põld mets
järv heinamaa
kareda keelega lehm
lumelagu tulvavesi
õiteaeg maad mis ehib
elult kingiks saadud
emakeel muugi veel
kõik ära talu
vaid mitte kodumaatust
suu öösse karju karju
see ei ole minu saatus
koduks saada
võõrast maad ja laotust
Andsin Šoigule lõuga
On üks pilukas
selleks tõvalane Sergei
kes Venemaa kaitseministrikas
kui jõuan temani, asi okei;
sest siis lükkan käised üles
ja kabinetis kallale torman
mil paberid Šoigul süles
räigelt kätte maksan;
andsin Šoigule lõuga
ta pilusilmad rebisin suureks
tegin seda mõnuga
et ta tõtt ometi vaataks;
ei Ukraina Venemaa osa ole
järgmisena nülgisin ta ära
kui kaitseministril eluvaimu enam pole
süütasin värdja kodule tulesära;
nagu lipp, ripub masti otsas tõvalase kõld
on selle värvides sinine taevas ja päevalille põld
Maagiline kotkas
Päevalille põld ootamas sooja
talupoeg ei saa lasta silma looja
kuna on vaikus enne tormi
ja igaüks kardab alarmi;
mis häälitseb linnas
kui kohal on maagiline kotkas
kullast 2 - peaga lind
täis okkaid on ta rind;
idatuulest on igasugu koletisi
kuradeid, 4 ratsameest ja karusi
keda keiser saadab
ja maagiline kotkas nüüd pommitab;
kasakas tunneb linnu häält
mis lendab kohale säält
nüüd vaja kahur pöörata
ja see terror tagasi suunata;
sest kotkas ohvritele erandit ei tee
nokkida ja silmadest tulistada on see
mida idamaa naaber tahab
keisririiki taastada .....
Armusin Su eksistensi
Armusin Su eksistensi
kuuvalgel ööl,
kui üheskoos pimikus ilmutasime pilte
möödunud aegade ärevusest
on meil seda taaka üldse endaga kaasa vaja võtta?
Lõhutud tundeid või
saaks me võtta kõik hea ja laduda selle
ühise elu vundamendiks?
Arglikud nagu kaks põldhiirt,
kauged, kuid samas lähedased,
kumbki oma põllu ääres...
Üksildasi jalutuskäike tegemas...
Tean, et oled muutunud,
aga mu hing tantsib koos Sinuga.
Talvine metsatee
Kiira, käära käisin eile
mööda talvist metsateed
Lumi maha sadas jälle
nüüd käia tuleb otseteed
Nõnda paks on kohev lumi
rinnustsaati hangedes
Lumes sumbata on nali
rõõmu tunnen südamest
Eemal hirveema passib,
käbikuningas kuuseokstel rassib
Ehmunud põldhiireke
ketrab peeneid jälgi lumele
Turvaline on mul olla
suure lumehange sees
Mind te uskuge - või mitte
Siin rõõm ja rahu südames!
Eha?
Tuli omalaadne neid
nõudis kirge jahtis tuld
leekveil silmil sädemeid
miks just mind ta võttis letti
otse vastu küll ei old
tahtis meest või marionetti
Minus polnud küllalt jõhkrust
teda enda omaks teha
suhe sulas suvesuhkrust
jättis sügisesse külma
saanuks justkui koit ja eha
suuga suud ja silmast silma
Elu käib kui aastaring
kaksteist kuud ma üksi koitan
tuleks jumaline hing
tuleks minu armuvaldjas
kaua hoitud armutoitu
jälle kõneleks mul haldjas
Ei tulnudki see aasta
näeme hiljem
pold eha ta kel komme naasta
käis üsna inimeste rada
kirg leek .....
Tavaline
Seltsimees kommunist,
Põhiline reetur tänapäevane kolumnist,
Kuulamast loobusin, inimkonnal lootust ega vist,
Nõnda mängin vaid tähelepanelikele kõlarist,
kuidas minujaoks lõkse eirata võimalik,
nii mõnedki eksinud mind põlgasid,
kuigi nende elu on vaid võla stiil, mõtte laad,
mis orjaks viind, sind uskuma ei kavatse panna,
juba eoses oma ürituses otsustati alla anda,
kui liisiti ja võeti laenu kasvõi pangast,
Rumal end alati targaks arvab, kui töö kaotad,
Siis näed mis su ahnus maksab, lend on madal,
kui terve elu vaid kogutud maist vara, nupp ei noki,
pea ei .....
Õhuke Joon(2)
mida ma ikka unistan,kauua ma selle maailma pahu pooli ise ei tunnistand?
Nõnda käike uuristan,seal kus eelnevad teadmised olid mind juhmistand,
aastaid infot, mitte midagi kasulikku,mängivad nad bingot,
sügavad ikka hõredat tagumikku, pettus kõikjal kus ma lähen,
särast pimestatud tähed, arusaamata sellest, et sigareti suitsust hääl
on kähe, Lapsel kordus-kasutuses mähe ja see paha hais
sigareti suitsuga ka ninast ära ei lähe,arulagedus,
kogu selle toodetud rämpsu tarbetus, tõde rääkides
muutud kardetuks,justkui tulnukas kes oleks esimest korda inimeste keske .....
Kirjuta mulle!
Ma pole Sulle ammu kirjutanud
Ka fesaris ei ole karjatanud
Ma samas võiksin sindki hurjutada
Et võiksid ikka vahel kirjutada
Et kuda elavad ka Harju vanad
Ja kas nad riimimist ka harjutavad
Ka sellest, kuidas käisid purjutamas
Ja hommikul sind pohm, va lurjus, tabas
Ka sellest, mis on elu varjutamas
Et mis on muutunud, mis „harju sama“
Ja sellest, mis teil seal on karjuv jama
Ei ole nii, ma ilma harjund: kama!
Ma tean, sul tähemärke on mustsada
Nad kirja tuleb panna nüüd, justsama
Ei jää sust maha rida, jää sust rada
On kaotus suu .....