Sõnale kaim leiti 122 luuletust
Palat Number 6
Luupainajast silmad avanesid;
kanüüli välja rebin; plaanin oma põgenemist;
segaseks pea need ained tegid;vaevu jalad all seisid;
roomasin mööda seinu; veritsevasse auku käel;
sadu süste tehtud; ainus mida teadsin;
pean siit saama plehku..
Kivi põrandal tasased sammud;
varjuna käimaks mu kannul;
teades, et kui mind kätte nad saanud;
voodi külge ahelaisse uuesti pannud;
üks kõik palju karjud või palud;
need tumedad tuimad silmad on sellega harjund;
näen kuidas rahuldus neid saatnud;
kui ütlevad sind uuesti süstides:
"Rahu-Ma saan sinust aru"
Palat numbe .....
Ärge suruge
Kui vihm langes maha
Sel hetkel uinusin
ma ärgata ei taha
laske magada rsk
Andke rahu
ärge suruge
käima mööda teiste
mudaseks tallatud radu
Jätke rahule mu elu
ma ei taha teiega rääkida
ärge kehtestage keeldu
ärge üritage mind lukustada
Iseendasse
mul on oma rada
ma ei vaja te kapsaks loetud kaarti
kui tahan olen paha
aga teiega ikka ei räägi
Kargan välja tühjusest; Käiman käima tüütut meest;
Märkan märga; irvitan ülbusest; Nähvan; Härra süütuke!
Külmuse külluses; sülgub süntees; Ära keeranud mõisnikest:
Põlisest; sakside tarkuseid õppides; lõõpis see; kõõrdis silm;
Jäi höövlisse; Röövlitel nüüd söödik sees; röökides mõõtis teed;
Möönis end, klõpsis relv; lambad piiblitundi ajas kiriku kell;
Lihunikust kelm;Silub mitu hein; kidura hirmu peil; Pidulikult teil;
Viinud riitu sädemeid.
maiasmokk
soe suvi suland sügis taandub hauda
puud lehitsetud harud harali
ka kunstnik möödub kõnnib varvast kanda
külm kardinaalselt keeldub saabumast
kell keeratud aeg tagurdatud käima
mu saabastes on ruumi kahele
kukk magab veel käib kana unes maialt
ma tiksun trammi tagapinkidel.
puts.®
Mandumis Nähtuse Neuroloog
Silmakirjalik, oli kõik mida enese suhete peegelduses silmasin,
Kuidas on see võimalik? Enam polegi nii Kõlav viis,
kui sõbra viis, sügisene tuule iil, ,mure stiil, mööda selgroogu,
ülespoole ajju judinad kulgesid,
mis tegeliku toonud
põgenemiseks tõe eest puudub moodus,
Mu mooduseks on mu loovuses peidetud toonused,
mida kohtan vaid ülemisel korrusel,kui nina pole enam nohune,
olenematta nendest oludest, katsun elada värskena mitte korduses,
koorudes, sõnade vooludes, virkast voorusest, tihkest kooslusest,
mis kostnud mu eest, hooldust mu sees, lihvides kõik oskust .....
Lugupeetavuse Lõks
Tükike provokatiivset loovust,
pinnapealsetele väljakutsuv loomus,
täis ootust, ärevust, toorust,
punn silm ahhuijellib, kui näeb tootlust,
kaine või liiga popsus, kõrgem liiga,
maraton millel võidan, kuigi ma ei jooksnud,
las nad sööstavad nii, et sitt pressib püksi,
nahh sa röögatad, parem mine söö burksi,-jookse maha oma külgi
võidu-kasu ahnus kõigil nii suur, sõõmu said pahvitud,
nüüd surmani suitsust saanud puur, miski ei muutunud,
ega muundunud, seistes paigal stagneeruvalt,
korduses-lõksus, enesele valetamises baseeruvalt,
Olelus võitlus silmad ära n .....
Siidisabad
Mul külas käis ühed eriskummalised olendid.
Müstilised, mustjad ning mõnusalt siidised.
Sisisedes, sillerdades seinast väljusid.
Neid polnud palju, umbes kuus või nii
Tulid kaugelt, sealt kus mõistusel on piir.
Soovisid anda ühele Meist ligipääsu
infoookeani kus negatiivne on väär.
Teadmisi pea kõigest,
mis olnud, mis veel ees.
Keegi, kes räägiks kõigi eest
ning juhataks karja õndsuse teel
Ei oskanud mina valida,
keda nad võiks võtta harida.
Tundub, et maailm pole valmis veel
käima jumalikku teed.
Ei ole midagi..
ei ole midagi
mis hoiaks meid ja seoks
ei ole vahet mingit
ei matuseks ei peoks
me käime vaid
ja elama nüüd hetkel
ja meie puudutusi
te kunagi ei tea
ja vahel üsna harva
me nagu justkui näeks
et on see keegi eemal
kes ulatab meil käe
ei ole ikka midagi
mis hoiaks meid ja seoks
ei ole vahet mingit
ei matuseks ei peoks..
ja ka see pinnavärin
nii kiirelt ära kaob
justnagu endalt pärin
kas tõusen nüüd
või vaon..
Minu õlgadel sinu lõhnane sall
Põline mets ja käimata rajad
peidan sinna end kui sind vajan
metsas tuul mängib ürgset viisi
enda siia su juurde viin siis
Pole valskust kõrvades kuulda
ainult kamin ning nende puud ja
ma tulen ja tuled siin süütan
leegi keeli puudele püütan
Kuumus kõrvetab põskedel puna
käed kutsuvalt hüüavad… kuna
heidan seljast vettinud riided
võimas jõudu täis tuli mind piidleb
Kriuksuvad lauad jalgade all
alasti õlgadel sinu lõhnane sall
ma ei aima su tulekut ette
ilmud pildina minu ette vette
sulen silmad just nii sind vaatan
Su ootamist hingega jaa .....
Peita end öösse...
Peita end öösse.. Seal varjatult seigelda
Kiigata sisse ja tundega heidelda
Vaadata valgust ja varjude vihiku
Korjata tähti ja kuud endal pihku
Peita end ööse.. Nii pikka ja pimedat
Leida ja otsida teid künklike.. Siledaid
Aimata varjudes peidetud kuma
Läita ja täita endasse koidu puna
Peita end öösse…täis tähtede sadu
Aimata ette käidud käimata radu
Rännata ülal ja all mere piiri
Püüda endasse kuult langevaid kiiri
Peita end öösse.. Täis saladust.. imet
Kohtuda haldjaga näha ta ilmet
Küsida nõu Kust teedpidi minna
Astuda enda .....
Uus tuleb.....
Kõik saab läbi... Lõppeb tee
Külm on kaanetanud vee
Aasta uus nüüd rada otsib
Tulles külmas.. Tuult ja Tormi trotsib
Piilub aasta esimene tund
Tal ei täna tule und...
Kõik on uus... Ta alles sünnib
Üle aasta läve kõnnib
Pagas hiiglaslik ja uhke
Uksed aknad lahti tehke
Võta vastu külaline kauge
Tema auks üks ood ehk laulge
Sätib ennast sisse aasta
Ta veel ei vasta.. Su pilgule ei jaata
Küsides kuis läheb mul see
Ta muheleb suud lahti ei tee
Võõrustades kallist kaimu
Eks võib tulla valskust laimu
Tuleb kindlasti ka rõõmu õnne
.....
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgub
miski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huv .....
Lase mul elad
Ühel pimedal süngel ajal
kuulsin su häält ma
midagi oli sellel kajal
mind nii tõmbasid sa
Veidikene hiljem mõistsin,
mis vea olen teinud
veel põgeneda püüdsin
seda sa ette ei näinud
Sa püüdsid mind kinni
sinu võrgus olen nüüd
tulemusteta käime ringi
sa ei tunne mingit süüd
Olen ära püüdnud minna
üritanud igaveseks lahkuda
sa tuled alati järele sinna
kuhu olen läinud jahtuma
Ma ei saa olla sinuga
see teeb nii metsikult valu
Ei saa ka olla sinuta
ega seegi pole mingi elu
Jäta mind rahule, unusta
lase mul sinust lasta lahti
ära enam mu l .....
Head soovid
Kuidas hoida hingamas
longu läinud taime?
Kuidas käima tõmmata
ära väsind vaime?
Kuidas anda, mis sul on,
ilma kaotamata?
Kuidas armu kinkida
valu paotamata?
Hoian õhus soovid head,
uued ja ka vanad –
need, mida juba ammu tead
ja noored – jah, needsamad,
mida oled isegi
omaette mõelnud,
aga pole juhtumisi
valjult välja öelnud.
HEAD UUT AASTAT!!!
/Mari Uri/
Lukuabi
Tunne lükkab,
tõmme tõukab
armastuse käima,
võtmeteta sillalukud
igavesteks näima...
Kerge käega
spelli peale
paneb silmaplõks,
kibe-kiirelt
käibki vilgas
tabalukuklõps.
Võti visatakse jõkke,
vähid seda söövad,
nimi-osalised ise
pulmatantsu löövad.
Kui nad tahvad
hiljem siiski
minna lahutama -
peavad enne
karges sängis
meeli jahutama.
/Mari*Uri/