Sõnale kajakad leiti 17 luuletust
Lootus
Seisan merekaldal,
sina teistpool merd,
lained laksutavad,
kajakad kisavad,
ei kuule sinu sõnu,
tuul ära kannab nad
ja silmapiiri nii kauge,
vaid virvendust näen ma.
Viipan sulle käega,
tasa sosistan,
lahkumise päeva,
siin veel meenutan.
Iga päev käin rannal,
lained laksuvad,
kajakad on merel,
paati pole seal,
kas teistpool merd sa oled,
või ikka virvendab?
Oh,ole kuidas oled,
lootus kerge südame peal.
Meri
Lained tasa õõtsuvad,
ikka üles ja alla,
tunne, justkui hälli sees,
ikka üles ja alla.
Kajakad ei jahi kalu,
kalamehel ei näkka.
Näkid vesiroose,
upitavad üles laineharjale,
mis valutama küll paneb,
nende südame?
Taamal laevad kaugenevad,
pühin pisaraid soolaseid,
silmapiiri taha pilk,
jääb kauaks veel.
Meri on nii püha..
Pimeduses kaovad seinad
Ma tõmban juhtmed seinast
ja mattun pimedusse
kuid vaim on erk ja reibas
see maailmaga pidetus ei
sega sisemise säde süttimist
Pimeduses kaovad seinad
saabub näiline vabadus mis
peidab ära vead ja peidab leinad
nii välise ma hetkeks endast heidan
Oh oleks nii et hommikused kajakate hääled
ei iial päikest taevasse ei heiskaks
Kui kord sellest piiritlevast valgusest vaid pääseks
oleks enam tõenäosust et iseendid leitaks
Talv on saabunud
Puudelt lumi maha potsab,
linnulaul on amma lakkand.
Leevikesed punakõhud
vaikselt siutsuvad,
rasvatihased kollakõhud
pekki nokivad.
Luikedel on lumi taga,
nad lendu tõusevad,
kajakad jäävad merel maha
ei sunni talv neid lahkuma.
Mis sa ikka oskad teha või öelda,
saabumas on kaunid pühad,
aeg on tõtelda.
Purjepaat
Üht purjepaati mererannal
ootan tänini.
See purjepaat mul lapsest saati
on meeles siiani.
Purjepaadi valge puri,
kõrgel kajakad.
Merelaine purjepaati
silmapiiri taha loksutas.
Ta meeles mul on sellest saati,
kui hing mul valutas
ja merelainetel valge puri
üksi terendas.
Mu hinge nagu rahu tuli,
magus tunne südamel oli.
Purjepaadi valge puri mu meeli köitis,
köidab siiani.
Tädi Sofia SUUR Peipsi seiklus
Sula rikkunud talve ära jäädavalt
päike tõuseb/langeb nüüd linnulauluga
ning siristamist on nii elavalt
et oleks justkui tegemist kevadega;
nii on Peipsi kaldal kalamehed paatidega
mõnel on ka uhke jaht olemas
onu Heinol aega nädalavahetusega
nii tädi Sofia pojad kaasa võtmas;
alustuseks sõidutas auto järve
kus õnnestus end välja upitada
teel poisid rikkusid ema närve
kes neid lootis ära uputada;
sest, kui järvele jälle saab
on elust tüdini emal killuke rõõmu
kes tagasi veele tahab
vanausuliste külas hingab sõõmu;
üks poistest olla kapten nõ .....
Meri on leinas
Külm pilkane pimedus hiilib mööda mereranda,
justkui otsiks kedagi või midagi-.
Meri mustjaid laineid tasa loksutab,
rannaribalt kustutab.
Valged kajakad kisades leinavad,
õige madalale mere kohale laskuvad.
Soolased pisarad mere sülle kukuvad,
kuulda on, kuis merelained tasa nutavad.
Täna leinas on võimas ja püha meri,
mere hinges miskit suri.
Kuid laulumemme laulud merest jäävad elama
ja merelainetele igaveseks loksuma.
MERESÕITJA LAUL.
Need on nüüd vististi viimased majakad:
hüvasti, hüvasti kodumaa rand!
Kisaga saatvad mind merele kajakad:
pole vist arveid veel lõpetand.
Oleks ka minulgi mõnigi õpetus
kimplejatel’ kodus olnud anda veel.
Lõin aga käega: parem on lõpetus,
parem on purjetada mere teel.
Tühi siis nendega, las’ nemad jännata,
korra ehk tagasi tulen veel ma.
Nüüd aga lust on mul sõita ja rännata,
luusida läbi kõik ilma ja maa.
Mis on need purjed, mis vastu mull’ vilkusid,
küllap need meie poolt pärit vist ka?
Tõsi: sääl suguvennad püüavad silkusid,
Madis aga olg .....
Sünnipäev
Täna tõusen hästi vara,
mul on sünnipäev,
päike paistab,aknal sära,
mul on sünnipäev.
Lilled noogutavad aasal,
mul on sünnipäev,
linnud rõõmsalt siristavad,
mul on sünnipäev.
Pajud maani kummarduvad,
mul on sünnipäev,
tuule pehme musi põsel,
mul on sünnipäev.
Meri laksudes loob viisi,
mul on sünnipäev,
kajakad tiibu lehvitavad,
mul on sünnipäev.
Eemalt mägedestki kostub,
kaja kaikuv hääl,
mul on täna sünnipäev..
Õhtune promenaad ...
Vaatlen rannal kuis tuul lainetama tõstab vett,
kaldal rebenemas vahuks laineist voogav kett.
Uljad kajakad , neil tiib merepinda puudutab,
plinkiv majaka valgus ööpimedusse sähvatab.
Üksi päris promenaadil , minu kohal ilmaruum,
päike mere taga koitis uus seal hommik kuum.
Sinu üle miljon tähte , kuusirp selge helendab,
lõppmatuse ees meil hing härdalt kummardab.
Siin kõiksus ta looja universum koos teie ees,
kaugele pole tulla asud võimsa süsteemi sees.
Planeet Maa meid hoiab , kosmilise ohu eest,
meie rajada jääb maailm vaba turvaline seest.
Hansi!!!
Sisemine hääl
Merd kattis kurblik vaikus
ja kajakad lendlesid vete pääl,
lain'te kohal armastus kaikus,
minu kõrvu paitas vaikuse hääl.
Tundub, kui lõputu rahu,
otsekui maailma tagumine äär.
Siin istun ja lunastust palun,
vaid me hing on ju see, mis jääb.
Ma ei tea, mis mind sunnib,
mis mind tagant tõukab ja ähvardab.
See vastu minu tahtmist punnib
ja kui leek minus uuesti lahvatab.
See käsib taaskord mul võtta,
võtta oma süda värisevasse pihku
ja joosta tagasi tunnete sõtta,
et jälle võiksin tihkuda nuttu.
Ei oska ma öelda sest lahti
ega niisama minema ajada. .....
