Sõnale kajas leiti 49 luuletust
Tühjuse ruum
Mõtlen sinust,
kui ärkan.
Sest oma hinges
Tühjust ma märkan.
See koht mõeldud
On armastuses Sulle
Taevast kingituna mulle.
Kuhu mahutan ma
Enda soojad käed...
Koos sinu põimunud
Käte kuumavas tundes!
Kuhu peidame enda
Ülevoolavate tunnete
Päikesekiirte pilgud...
Kuhu vaatame,
Kui selgesse kaevu,
Silmade kirkuse aususes
Sest armastame nii
Nagu ei keegi pole armastanud meid..
Lihtsuses...vajaduses
Olla üksteise allikaks..
Üksteise tuleks, mis
Ajatuna kandub
Üle kosmilise kõiksuse
Tähelt-tähele
Südamete tuksete
Lõpmatus kajas
Meie rütmis...
Huul .....
Su sammud unenäo seinal
Su sammud öös
Kajavad mu unenäo seinal
Kui kõnnid sametisel heinal
Ning puistad oma tunde pärlite sadu
Ja kõnnid mööda meie
Kooskäidud radu
Seal kus käisime koos…
Mäletad naeratust?
Mille kinkisid südame
löökide kajas
Teades, et sinu käsi
Mind jalutades tuikuma ajas
Või oli see sinu kuumav suudlus
Mis segi ajas mu pea…
Mis minuga toimub, seda ma ei tea
Sest mõjud sa mulle just nii
Nagu sammude kaja
Unenäo öös…
Kauemgi veel..
Sa ütlesid kuis armastad
Sa mind ja minu huuli
Kuis hingad lõhna
Hoides kaela ümbert kinni
Veeretades kätes ruuni..
Mis saatusena teele tunde
Suure tõi ja see kõik
Mind jalust maha lõi..
Ma kukkusin ja sina minu sülle maandudes unistama jäid
Ja mina vaikselt silitasin
Sinu juukseid päid.
Õrnalt, läbi sõrmede
Sasinal sosinal voolasid tunded, tuuletiivul keeristena
Lõid värisema kehad
Mis vappusid armastuse puudutuse ilus, mis kajasid
Tunnete kasvavast kajast..
Sinu hingekoja pühamusse
Kirjutasin leegitseva käega
Soovi ühineda sinu
Naiseliku väega
Et ol .....
Suure segadus-meeletu igatsus
Minu sees on suur segadus
suurena laiali tunnete väljal
Killud hetkedest puistatud
ümber minu- osad neist on ka Sinu...
Osad neist on ka meie
ja see kõik segi paisatud sai eile
kui läksin ära, suur õnne mu sees
kuid ajaga muutus see pisarate veeks
ja ma ei leia rahu, sest astusin tunnete vastu
kuigi oleks tahtnud olla hoopis siin...
Ajas, majas, sinu olemise kajas
Lõputult kümmelda tunnetes
lõputult hoida embuses...
Minu sees on segadus ja see ei lähe niisama ära
Kuid selle varjus kõnnib igatsus
meeletult suur...ja nüüd kõik sajab
Sajab vihmana alla, nii aknalt k .....
Ükskord ammu...
Ükskord ammu hakkasin ma joonistama laulu,
mõtted tulid segunedes pliiatsite kaudu,
maali alla paberi ma tegin laulu mõttest,
nii hakkasin ma joonistama laulu ülesvõttest,
mille kaudu nägin päikest, tundeid, mõttelendu,
naeratusest tekitatud maalimise indu,
lõpuks kõigest sündis laul, mis veel on olemata,
pliiatsitest sõnad said, mis kirja panemata...
Veidikene mõtlen, ei jää miski vaka alla,
lõuendile endast lasen pliiatsites valla
mõtted need, mis peidus olnud, hetked olulised,
kõik mis praegu väiksed tunded, olid elulised,
olles laps või teismeline, tunded .....
Igatsus
Kured laksutasid nokki,
saputasid tiibasid,
klu,klu,klu,
veel kajas õhku,
rännutee neil algaski.
Tõusid õhku tuhinaga,
juht ees ja rivi taga,
silm neid veel seletas.
Minu hinges miskit murdus,
süda muutus haledaks,
kured kaugenesid aina,
valu kasvas suuremaks,
ma ei tea,-mil näen neid jälle,
tulemas..
elunaut
end püsti ajan, sirgu enda najal
kui sügis, saabun suve kuumal aal
las kaarna kisa kraaksub eha kajas
ma rüütan terast, teraskroonin pead
mu sōndest saand luulevärsi mägi
tee tolmab taas, ei jalad puutu maad
poeedikuub, mu käsi peseb käsi
ma elunaut, mul elunauding peal.
puts.®
Lootust lootusetusse ...
Tulime kui maailm oli veel pime,
karmi Põhjala rüppe - sellal.
Väikerahvana õnneks - kestsime,
orjusest vabal nüüd isade maal.
Lihtrahvas , kes saanud - priiks,
pisut haridust ja valmis plaan.
Riigijuhtimises olla neil sobiks,
üle tormas meist mässu orkaan.
Nullis ida riik , vabadus võidud,
korda läks , kommunistide võim.
Rahva eliit , vangi piina viidud,
järelkajas neil osaks , vaid sõim.
Väike - riigis juhte nüüd palju,
rahva õnnele , plaanid kas neil.
Veel töörahvas püsib, kui kalju,
jaksab kukrud - täita ka teil.
Aastaid rahvas kes olnud vaev .....
spektaakel
mu valulävi lahtunud on ajas, mis mōttevurre tiirutamas peas
käin tundmatuse tamburiini kajas
kui siil kel okkad turris sügispeal
uus tund, uus päev, uus silmaside aval
uus uks ees kinni lahti prōmmib meelt
käes kaustik, pliiatsjupp nii madal
mu sōnad kōrgel mägikaljudel
ma ōhku vajan kōrgel taevalaval
ma lavastaja, monotükki teen
mu näidend suur, spektaakel mida vajan, et rahuldada saalitäit mu sees
puts.®
suvehuuled
kas su silmapalesid on suudlend suvehuuled
tuuletantsukingad näppu tuulutama jäänd
noppind tikreid rohekaid ja okkalisi toorelt
tiira-taaratades kōōlund aedadel
kas su koduhoovis kägu kukkund kajas
vana tamme taga kostnud sōjamängu hüüd
sääse kuppudega kaetud säärejalamarjad
hilisōhtul kostnud vanaema tulge tuppa hüüd
silmapilguga kōik silmist suureks saanud
vaiksest kodutänavast vaid vana nimi veel
üksik sōber kallim koguilma varast
hoogsalt hoogu lükkab
soomekelgule
puts.®
Nimetu peatus
Juulikuu ilusal päeval
Päike silmis naeratas
Kauguses vikerkaar lehvitas
Lootus südames naeratas
Sel kevadel sa tulid
Õrn ja kõrvetav
Stopp, punane tuli
Tuli peatus –nimetu peatus
Mul maha minna paluti
Kaasas polnud midagi
Valgust ei paistnud
Värve ei olnud
Peatuge, võtke mind kaasa
Hüüd tühjuses kajas
Pimedus valitses
Hingata ei saanud.
Pisaraid ei tulnud
Mu kaev oli tühi ja kuiv
Hirm vallutas keha
Samm lühikeseks jäi
Näidake valgust
Näidake teed
Miks keegi ei kuule
Õiget suunda ei juhata
Kus on lubatud .....
Elu kiirteel...
elu kiirteel ruttame ajas
annaks aeg hetke peatuseks
hüüda häälega mis kajas
ehk teeks me möödunud veatuteks
anda luba saatusel vaadelda
piiluda su teedel ja merel
kas mõistlik on õnne eest maadelda
seni kuni huuled ja rusikad verel
lollusest uskuda uskumatut
vihaselt võidelda vastu
eksides endale lubamatult
kes nii su kaitseks välja astus
anna aega ajal end sättida
ära hinda vaid tänast hetke
üle piiride vahest ehk läheb ta jaa
ainult selleks et kaunistada retke
1.
Olen psühhopaat,kes ravist ütles lahti.
Hadase klient,keda pimeduses nähti.
Eksind hing, riimivabrik ja selle ainuke tööline!
Kelle eeskmärk elada ja ellu jääda!
REF:
Saa aru! psühhopaat olen,kes ravist lahti ütles!
Enam mind miski ei muuda! SAA ARU!
2.
viis aastad möödas lasteajast!
Kui normaalne olin veel! ( veel,veel veel)
Õde polnud,rahu majas!
siis minu karjumine kajas.
Ref:
Saa aru! psühhopaat olen,kes ravist lahti ütles!
Enam mind miski ei muuda! SAA ARU!
3.
silmitsen elu,maha jäätud kuuris.
tüdruk jättis mu maha kuna süütud on puuris!
.....
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
See tühjus
Seda tühjust ei täida need mäed,
seda tühjust ei määratle orud.
Seda tühjust ei tervenda käed
ega tühiste laulude jorud.
Seda tühjust ei kosuta liuad,
seda tühjust ei paranda haud.
Seda tühjust ei kajasta põuad
ega hävita-kustuta taud.
See tühjus üksolemist täis
ja enamat sinna ei mahu.
Äraeksinu ongi vaid “näis” -
kuni üksindus loob ta rahu.
/Mari*Uri/