nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees kalad ujuvad tiigis teevad sulpsti hingavad maist õhku põhja mudas ringi ujuda ei jaksa ju kõik ka
Kolme aastasele Helmile ütle nüüd lind on õhus kala vees tarus valmib suvel mesi mina kilkan järve vees siis kui soe on vesi
Kajakal noka vahel kalake Kus on minu palake?
Kajakad sõuavad merele meri tervitab neid Kalamehed ikka veel mereteel vaikuses nutab rand
Luulemaailmas tunnen end kui kala vees, mida enamat tahta sooviksingi veel
Armastus ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise või kandub ühelt kehalt teisele.
Tiigis olid kalamaimud vanas majas majavaimud. Kalad nautisid vee mahedust vaimud inimhingede jahedust.