Elust ette päevad läevad Tormavad sind pikali Aeg ei anna järgi mõelda mida tehtud valesti Elu tõttab ajast ette Viinud viimse piirini Väsinud ja jõuetuna jaksu pole ollagi....
Õhtutunnil, kui sõprade soove ma loen, hinges on rahulolu ja rõõm. Mõttes kallistan kõiki, siis voodisse poen, põsil plikalik tunnetelõõm.
Ma kukkusin maha ja mul oli paha ja ümin jäi kinni mu hammaste taha, end pikali leidsin ma ehmatust peitsin ja näo tegin ette, et puhkama heitsin.