Sõnale kalm leiti 31 luuletust
Impeeriumite kalmistu
Pole vahet, mis sajand või aasta
on riike, mis ei mõtle edasi liikuda
nüüd taas tõstetakse Afganistanis islami saasta
selle religiooniga ei saagi midagi muutuda;
seitsmekümnendad oli õudne dekaad
see peatas valitsuse uuenemist
NSVL lootis saada vaba maad
ja viidi läbi usuhulluse taastamist;
üritanud vallutada afgaane võõramaalased
aga mägedes ei toimunud erilist midagi
britid, USA, mongolid, venelased, indialased, pärslased
nad ei valitsenud päriselt kunagi kedagi;
ja aga palun, maailm
Afganistan ongi impeeriumite kalmistu
alati on nel taevas kahtlane ilm
Ta .....
Kuu poole kulgedes
Kulunud lampide kummastav valgus
kustutas päikese mu kuu koltunud kambris
Kulgemine
Kuu katkine kulgemine
Mu katkise kuu kulgemine
teeb kurvaks mu kastest nõrguvad silmad
Mu kulgemine
Mu katkine kulgemine
Mu katkine kuu poole kulgemine
kurdistab karjed mu hinge kaitseta kuristikus
Mu katkemine
Mu katkise kuu katkemine
Mu katkise kuu poole kulgemise katkemine
kustutab küünla mu katkise kuu kalmul
Perekonna rahula ...
Kask leinab , kalmu kohal lehekullas,
eemal lillevaibal , kõrgub vana tamm.
Ta võimsas kroonis , mustas mullas,
tõusnud esivanemate põrmust, ramm.
Kord puhkan minagi , ses kalmuaias,
kui maailm siia ei vaja enam mind.
Puhkan elutööst ja vaevast lilleaias,
kestvat rahu hoiab püha kodupind.
Mis loeb sul , kui päevi vähe antud,
miski sinus muutub haaratavaks taas.
Oled uues vormis igavikku kantud,
kas puuleht oksal või lilleõied maas.
ANNETUSEKS EMA KALMULE
Emakene, hellakene,
kõige armsam emake!
Võta vastu siin mu laulud -
õied oma hauale.
Siin mu laulud: lein ja valu,
pisarad nii palavad.
See on ainukene anne,
mis sa oma pojalt saad.
Ei me taluperes olnud
kokkukõlas kombega
tuua kingitusi sulle,
ilusõnu lausuda.
Mis me tegemata jätnud
eluajal, emake,
luba lihtsas lauluhääles
kanda nüüd su kalmule
Surnute valss
Vaikselt, läbi kauguse
justkui haua põhjast kostub helin...
Tasane viis, surnute valss.
Ma tantsin koos nendega,
kätest kinni ringis.
Hauaplaatide vahel keerutades
tallume kalmudel-trambime lilledes.
Meid on palju, külmunud kondised käed
üksteise pihus.
Keerleme kui keeristorm,
peale keskööd surnuaial.
Süü
Õhtu on mähkunud uttu
Su kalmul ei kustu küünlad nüüd...
Öö pimeduses kuulda on nuttu
ja oma hingelt ei saa ma süüd!
Miks lahkusid meie juurest nii vara!?
Jättes meile leina nii valusa...
Minnes siit meie juurest ära,
ei enam tagasi tule Sa...
Peame Su valikuga leppima,
Kandes Sind endiselt südameis
Hinges võin hüüda appi ma,
Süda on valust veel pisarais...
On õhtu mähkunud uttu
Süütan kalmul punase küünla...
Varjan päikseprillide taha nuttu
ja nende taga oma süüd ma...
(By Iti 04.10.12)