Sõnale kannatus leiti 117 luuletust
Veel lootes ...
Kustub lootuskiir murepilve avaruse taha,
kirkad unistuste purjed, kadumas on uttu.
Helge mõte olnu , pimeduses hävib ruttu,
kõik ligidased kallid jätmas sind on maha.
Kui hävitad ennast ei taju sa pooltki häda,
mis valu , lähedased kannatama - peavad.
Ja jälle raskustest , su omad välja veavad,
lootuses et järeldusi tehes , mõistad seda.
Hansi!!!
Meeldetuletus
Ma luban ma kannatan ära,
see on ju vaid kohutav mäng.
Mäng minu tunnetega
siin maailmas olen vang.
Ka halbade päevade ilu
lummab mu piinatud hinge.
Ja südame eksitav valu
kurnab ja joonistab ringe.
Su salalik sosin murrab
tüki mu headusest taas.
Nii kergelt ma alla ei anna
su leegid kustutan ma.
Vesi, mis uputas minu
saab kargeks liitlaseks
mu surmast algab elu
su sulavas südames.
Kes julgeb teotada armastust
Kes julgeb teotada armastust
armastust, mis süütu, naiivne, siiras vaid
Sa teotad ja pilkad kellegi armastust
kuid sa ei tea tema südame tagamaid.
Sa ei tea, mis uksed on avanenud
või mis väravad sulgunud selle armastuse ees
Sa ei tea, mille arvelt on teed tehtud
mida ohverdatud selle armastuse eest.
Sa ütled - ma naeran
puhast armastust leida võib vaid filmis
Kuid möödunud kannatust ja vaeva
ma näen, võib leida ka sinu silmist.
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Ülestõusmispüha
Tahaks päästa elusid,
tahaks päästa hingi,
kes on kapten Trummina
jäänud nõiaringi.
See ei ole mingi nali
kannatada üha,
pikisilmi oodata
ülestõusmispüha!
Avon küll ei vabasta
vanast eluvaatest,
rääkimata igasugu
targast telesaatest…
Vaba langemise kiirus
tõestab põhjapõrget -
alles alla kukkununa
hoomad taevast kõrget.
/Mari*Uri/
Süda ja poti
Südamed on erinevad -
erinevast puust,
nagu linnulaulukesed
erinevast suust.
Südamega hindamine
selgelt libe tee:
arvad, mis on esimene -
teisel viimane...
Südamega loodud suhted
tihti lä'evad katki -
pole sellest südamest ju
kasu vähematki…
Südamesse tihti võtad,
mida pole vaja -
ja siis leiad kannatamas
enda kogu aja...
Südamlik on liiga pehme
väga mitmel puhul -
süda liigub liialt tihti
kohalt karmil juhul.
Süda on kui lilleke, mis
aina kastmist vajab,
muidu ta su enneaegselt
hauda ka veel ajab...
Süda olgu nagu pärl, mis
pärlikarbi sees -
peid .....
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Elu.....
Mõni päev on lihtsalt halvem kui on teine…
Kahjuks ajavoolu peatada ei saa….
Mõni hommne jälle parem on kui eilne
See annab lootust jõudu…elus kulgeda….
On igaühel antud käia oma kindel rada
Mõnel üsna okkaline kanda on see taak…
Lõpmatuna tunduv kannatuste jada..
On lollustele,haigustele üsna kerge saak….
Aga sina oled tubli ära heida meelt…
Tea järjekindlus on su voorus….
Ka siis kui saatus näitab keelt….
Hukatuse rusikas
Need pole tähed, mis sähvab
ära hukatu surma nähes silma suleb
kuis ühe figuuri hääl nähvab
tema käsk ülim, tuleb mis tuleb;
nimi kabinetis ütleb kõik
positsioon ja ainuõiged sõnad
ja kostub õhkutõusu hõik
mida toodavad põrgumasinad;
teda tuleb igas värvis
kasuvus, eas ja ambitsioonis
kõiki tappa on tal ainult tarvis
see diktaatori positsioonis;
ära mööda kurjust kellegi rollis
vaid seda, mis piiri ta peab
palju rakette on eelis
mida saatan ülikonnas kasutab;
ühes riigis kaks eri maailma
Ida - Euroopa täis kirgesi
jääb vastane võidust ilma .....
Hoidke end
Orjapidaja Stenbocki majas elab üks kuri vaim, ta silmi pilgutades teeb hookus pookust, nagu kaval nõid ladumas riiulisse mürgitopsi rodu, laob tema excelisse kannatuste ridu ja tagant kiitmas teda variseridest kambavaim.
Ta malbe maskiga sõidab üle abivajaja käe ja kõik me teeme näo, et seda ei näe.
See kurjus pitsitab me kõri, ei lase karjuda "Hoidke end ta eest". Ainult kõrvus kohiseb veel see kaja, Kaja, Kaja...
Melanhoolsed minutid
Su teravad nurgad
Vastu mu reisi
Teevad mind nõrgaks
Kui püsti ma seisin
Äkki ma tahangi olla õrn
Seda endale püüdsin lubada
Siiski ma tundsin, et sinu sõrm
Tegi, et seda tagada
Kas see su pale või tahtlik meelepete
Nüüd vast hilja, kui tekib see mõte
Mind nutetakse taga ma luban sulle
Kui palju minust sa suudad visata tulle?
Jõuluaeg kestab
Jõuluaeg see kestab veel,
ta kallis on ja kaunike.
Kuuskedel on särts ja sära sees,
terve nädala veel jõulumenu keeb.
Õrnalt uksele koputab jõulumees,
mõni riigikogu uks on avatud veel.
Öötaevas helendab valge kuu,
ta küll kõver on,
kuid lai ja lahke naeratus suul.
Jõulukuu pakub veel armastust suurt,
andeksandmist
ja rahu uut.
Jõudu ja jaksu juurde veel,
et vana- aasta kannatusi poleks teel.
Jõulud kaunistavad
Jõulud kaunistavad ilma,
silmad löövad särama,
kuused saavad uued kuued,
ehted külge hiilgama.
Jõulud toovad hingerahu,
süda rahu tunda saab,
kurjusele ei anna asu,
valguse toob kogu ilma peal.
Jõulud meie kannatuse võtavad,
headust kaasas kannavad,
murest murtuinuile annavad,
mured ena kanda võtavad.
Jõulupühad kallikesed,
head ja kullakarvalised.
Sul kuhjaga tasutud saab
Alati tuled mul vastu,
soe naeratus suul.
Alati kuulad mu juttu
ei pööra tähelepa.
nu muul.
Alati vahetad mu mure, mis nii suur,
enda rõõmu vastu.
Alati oled kohal, õigel ajal just,
mu kannatuste rajal
Sa mul eal ei näita ust.
Alati Sind tänan
ja südames meeles pean,
kõik hea, mis oled teinud,
Sul kuhjaga tasutud saab.
Raskustest
Ei vea !
Sellel kes pelgab vedu
Kes veab, sel veab
Just teda saatma saab edu
Kiusatakse taga !
Keskelpool nii väga mitte
Tagapool olijail tungi
On pürgida kaugele ette
Pagan võtaks !
Õnnistus oleks ju seegi
Puudujääk innustab töökust
Töökust ei võta sult keegi
Täiesti lõpp !
On millegi täiesti algus
Kord täiesti lõppeb ka pimedus
Täiesti algab siis valgus
Soovin Sulle head
Ma ei saa Sul lasta minna,
valus elada.
Niiväga hoolin Sust ma,
tuleb lihtsalt elada.
Kui Sa siiski lähed,
hülgad südant head.
Mul nii kahju oleks,
kannatusi tuleks reast.
Sa vaata, kuidas päike Sulle naeratab,
muudab hinge säravaks.
Öösel kuugi valgustab Su koduväravat,
ikka soovin Sulle kõike paremat!
Tuuletõusmed
Külvaks tuult ja lõikaks tormi
pole põlispõlumees
miska kastaks miska väetaks
kuidas saada saagid normi
Esimesed aastat kaks
luurin põllul silmad vees
külind tormi lõigand tuult
saak on jäänud viletsaks
Kannan kannatust kui mäge
andke tuuletiival jaksu
pange tormivõrsed tõusma
nõutan taevast abiväge
Vaikib taevas- vastab öö
tasuks andameid ja maksu
luban- meeletuna nõus ma
papist poiss ei riste löö
Saabub keerub noorepoolne
alasti kui ahvatlus
tuuled tormid tülid saan
võtab naiselikku hoolde
Ma ei kahtle keerubinnas
laiub hinges kahtlustus
.....